Tuesday, January 2, 2018

Ümberkorraldused, mööblinihutamised ja (natuke) vähem asju (2.)

Ma olen juba pool aastakest jälginud üht lehte nimega "Becoming Minimalist", kus jagatakse nõu ja soovitusi, kuidas vähendada asjade osakaalu oma elus ning saada seeläbi vabamaks ja õnnelikumaks ja stressivabamaks inimeseks. Väga-väga inspireeriv lehekülg on! Nii usutav ja nii mõjus ja kõik tundub nii lihtne ja loogiline!

Ja nüüd ma olen siin viimastel kuudel selle asjade vähendamisega alustanud ja juba on tunda, et vaikselt on ka täiesti mulle endalegi üllatuseks toimunud märkimisväärne muutus minu mõtteviisis ja mitte ainult - ka sisetundes. See on vaikselt minu osaks imbunud! Sest ma pean tunnistama, et ma olen küll üks neist, kes on läbi aegade asjade soetamisega oma mäslevaid emotsioone matta ja tuju tõsta püüdnud. See alati toimis. No toimib siiani, kui ma sellele järele annan. Ma küll ei käi suvalisi asju ostmas, aga teinekord, kui on kuidagi rahutu või ebameeldiv või väsinud olla ja ükski produktiivne tegevus ei kutsu, siis poodiminemine küll kutsub. Ja siis ma ostan midagi ja olen korraks rõõmus ja siis natukese aja pärast jälle natuke kurb, et see ostmise mõju nii vähe kestab. Klassika, eksole. Õnnneks olen ma viimasel ajal sellises olukorras pigem toidupoodi sattunud ja ostan mingi asja, mille ma reaalselt ära tarbin. Ja enamasti ei ole see kõige ebatervislikum toode poes. Vahel on. Aga enamasti ei ole. Aga nüüd, olles poole aasta jooksul pidevalt lugenud ja sügavamalt selle asjade- ja tarbimishulluse üle juurelnud, tunnen ma, kuidas ma olen suutnud end ikka juba päris normaalselt brainwashida sel teemal. Ilmselt aitab kaasa ka see, et see teema on tõusetunud igal pool mujal ka ja jõudnud niiöelda massidesse - enne jõule ikka leiab neid inimesi ja eeskujusid, kes sellest kirjutavad ja koputavad inimeste tarbimisihale.

Näiteks. Jõulud. Alatii minu nõrkus olnud. Alatii olen ma pigem see olnud, kes tarbib üle, külvab päkapikke ja jõuluvana abistades nad selle "abiga" üle ja pärast tõdeb, et tegelikult keegi ei mäletagi pärast pooli saadud kingitusi. Aga see on mingi selline muster, eks, mis on kuidagi sügaval sees ja mida on alati väga raske välja juurida. Ja mis tavaliselt jõuab kohale alles siis, kui juba tagajärjed käes on. Aga sel aastal! Täiesti uskumatu, aga oli tunda, et midagi on muutunud ja no te ei kujuta ette kui superõnnelik ma selle üle olin! Pean lisama, et ma ei saa siin rääkida totaalsest muutumisest, aga ma nägin progressi! Ma nägin seda, et ma reaalselt tunnen juba enne kui kõik on juba möödas, kuidas see ei sobi mulle. See, et asju tuleb juurde lihtsalt sellepärast, et nii on kombeks. Kuidas mulle ei sobi, et ma loon oma lastes igal aastal harjumust olla liiga suurte ootustega ja saada võimalikult palju asju. Ja siis näha juba peale teise kingituse avamist, et nad reaalselt ei jaksa enam üllatuda ja rõõmustada. Ja praegu on nad täpselt nii väikesed, et ma saan kenasti nende ootuseid ja jõuludega seonduvaid tundeid ja mõtteid ja tähendust kujundada. Et kui nad on suured, siis ei ole peamine see, et päkapikud toovad kingituseks suuri asju ja jõuluvana toob sada asja. Sest muidugi on tore saada üllatusi ja midagi uut. Aga seda saab ka tunduvalt väiksemate ASJADEGA tekitada (no ühesõnaga, saab lihtsamaid võtteid ja emotsioone ja teate küll, neid ASJU abiks võtta) - ma näen seda ise ka. Aga millegipärast oli ikka mitu aastat tunne, et tahaks neile ikka suuremaid ja ägedamaid üllatusi teha ja seda asjade näol. Ja kui ma hakkasin kuulma pettumusenoote oma pisikeste heade ja armsate inglite häältes ja sõnades, et päkapikk tõi jälle samasuguse maiustuse või kingituse, siis see haavas mind. Ma tahaks niiväga, et nad oleksid õnnelikud ja tänulikud ükskõik millise kingituse eest. Ja lihtsalt rõõmustada selle üle, et on detsember ja üldse on mingi võimalus hommikuti kingakestest kingitusi leida. Mitte mossitada või pahandada, et seal oli midagi, mida nad juba kaks päeva tagasi said. Ja noh, siis ikka püüame siin üldse rõhutada, miks jõulud veel toredad on (piparkoogid, perevärk, küünlad ja tuledesära ja jõulujutud ja -laulud ja kuused ja hingest soojad inimesed ja selline mõnus tunne). Mind toetab ka Astrid Lindgren, kes oma raamatutes jõule nii mõnusalt kirjeldab. Eriti Madlikese raamatutes. Sealt jookseb seda vähemkindlustatute teemat ja abistamist ka läbi, mis on üks lisapluss. Muidugi on seal ka selliseid lõike ja kirjeldusi, mille me niimoodi sujuvalt vahele jätame, näiteks selliseid, kus naabrionu on kuskil hanges purjus, koni hambus ja naabritädi teda väga kummaliste sõnadega sõimab. Arusaadav, et see oligi päriselu ja on praegu ka osa kellegi elust ja lihtsalt üks viis aidata mõista erinevate inimeste erinevaid külgi, läbielamisi ja eluraskuseid (või hoopis rõõme), aga võib olla mitte näiteks kolme- ja viieaastase puhul. Eriti sellise viiese, kes superpedantselt kõikvõimalikud sõimusõnad tallele paneb.

Ühesõnaga, see kõik pidi olema väike sissejuhatus ainult, aga nüüd on siia üles mingi monsterlõik kogunenud.

Meie pere tänane ühistegevus oli lastetubade ümberkorraldamine kahest poolmängu-magamistoast üheks magamistoaks ja üheks mängutoaks. Ma pole üldse rahul olnud nende ebamääraste tubadega ja nad on olnud suhteliselt ebamõistlikult kasutatavad siiamaani. Seistmene ei taha teistest eraldi toas magada ja magab niikuinii viimasel ajal madratsiga teiste juures ja blokeerib sellega paar riiulit nende toas ja üldse on seal kogu aeg sellepärast mingi magala ja seapesa. Ja teises toas on pidevalt mingi riiete kokkutulek. Ja kuna ma lugesin üht Becoming Minimalisti julgustavat artiklit ka ükspäev jälle, ja kuna mul sel nädalal on ametlikult veel puhkus päriselust, siis ütles mulle minu süda ja hommik, et täna hakkame (veel rohkem) korralikeks ja eriti mõistlikeks ja tõhusateks ja süsteemseteks ja viskame kõik kasutud asjad minema või viime ära ja paneme kõik allesjäävad asjad eriti mõistlikult karpidesse ja oma kohtadele. Te ei kujuta ette, kui mõnus tunne see oli! Selline suurte asjade tegemise tunne! Ja lapsed said ka ühe elulise õppetunni jälle. Noh, et me koos seda kõike tegime ja arutlesime, et miks. Õnneks oli Martin minuga samal lainel (sest vahel ju ikka juhtub, et teised ei jaga minu õhinat ja tuhinat) ja me tõstsime vajalikud kapid ja riiulid ja voodid vabalt ühest toast teise ja teisest esimesse. Oleks, et kõik ebavajalikud asjad nüüd ka viskaks end ise ära.


Ma lugesin ühesõnaga, et asjadest vabamemisega alustades ei tohiks seada sellele kõigele liiga suuri ootuseid. Mõistlik oleks kuskilt lihtsalt vaikselt alustada - kasvõi ühest sahtlist või kapist. Ja siis ei ole ka mõtet oodata, et kõik ebavajalik sealt eemaldatud saab. Siis peaks mõne päeva pärast allesjäänud stafist omakorda eemaldama selle, mis siis ikkagi veel tundub ebavajalik ja nii võib olla veel paar korda. Ja sedasi peaks vaikselt oma tegevust tervele kodule laiendama. Ma tegin seda oma riidekapis mingi aeg tagasi. Ja näen, et peaks minema uuele ringile, sest ikka on seal liiga palju asju, mida ma reaalselt endale selga ei pane. Näiteks koduriideid on mul lihtsalt nii palju, et ma ei jaksaks nii palju kodus olla, et neid kõiki piisavalt mõistlikult ära kanda.

Üks hea selline pool-enesepettuslik trikk on teha sellised "vahekarbid või -kotid", kuhu paned need asjad, mille osas on tunne, et neid võiks ikkagi äkki vaja minna. Need võib tästa kuhugi halfway-houseilikku kohta, milleks meil on garaaź (appi, see sõna tekitab minus juba sellist stressi ja õudust, sest see on see koht, kus meil niimõnedki asjad "vahekarpides" ootavad). Ja siis neid võib revideerida mingi aja pärast. See toimib hästi ka koos lastega koristamisel, sest nagu täna selgus - neil on absoluutselt kõike vaja. Aga niimoodi garaaźi olid nad nõus mõningaid asju saatma. Ja õnneks nad ei jaksanud kaua keskendunult minuga seal asju sorteerida ka, seega ma sain ühe sellise kasti kenasti täis.

Asjad

Muide, just eile istus Viiene diivanil ja mõtiskles kõva häälega, et emme tead, mul on selline imelik tunne, et kui ma mingi asja saan, siis see meeldib mulle väga ja siis ma mitu päeva tahan sellega mängida ja siis enam see ei ole huvitav. To the point, kallis laps. Kõik teed viivad Rooma, ma ütlen. See on nii õhus praegu, see kõik. Isegi mu uue aasta horoskoop ütles, et ma teen elus ümberkorraldusi, viskan vanu asju ära ja vabastan end koormaist, et elada (stressi)vaba ja rõõmsana! Siin polnud seega mingit kahtlust, et see kõik just nii pidi minema!

Ma pean ka tunnistama, et ma ei saa tegelikult üldse normaalselt ja täie võimsusega funktsioneerida, kui kodu mu ümber sassis on. Aga vahel peab ja siis ma jälle avastan end imestamas, et miks küll mõte ei lenda ja hinges äng on. Ja siis, olles mingil hetkel jälle kõik ära koristanud, saan aru, et aa! Asi oli selles segaduses ju (nagu alati)!

Ja siis ma pean tunnistama veel, et mulle meeldivad ilusad asjad küll kaa. Ja minu kodu ei saa kunagi olema selline igas mõttes minimalistlik. Aga ma kindlasti hoian alles liiga palju mõttetuid asju, mis ei valmista rõõmu ega tekita mingeid erilisi tundeid. Ja neid asju ei ole kindlasti minu ümber seisva energiana vaja. Ja vaja ei ole ka mänguasju, millega keegi ei mängi, millest lapsed on väljakasvanud ja mis võetakse ainult segadusetekitamisemängudesse. Need asjad saab kas anda edasi või müüa maha, kui nad on sellised suuremad ja mõistlikumad või visata ära, kui muudmoodi ei saa. Ma siin püüdlen selle poole, et meil on sellised montessorilikud kastid ja karbid, millest igaüks on kindlat tüüpi mänguasjade või rollimängude jaoks. Igal asjal on oma koht ja neid asju on lihtne nendest kohtadest kätte saada ja oma kohtadele tagasi panna. Ja et mänguasjad on pigem sellised, mis on ajatud ja sobivad tegelikult igas vanuses inimestele -  no klotsid, ja loomad ja nukud ja pillid ja meisterdamisstaff ja sellised asjad. Ja muidugi raamatud ja lauamängud. Ja mänguasjad on pigem looduslikust (no Legod küll ei ole, aga nende osas teeme vabalt ja ilma igasuguse süütundeta erandi. Vatuspidavad on nad küll, kõik mängivad nendega igas vanuses ja ma isegi) ja mõnusast ja vastupidavast materjalist (ja meil on ikka selliseid asju, mis on pidanud vastu kolm last ja kõik nende sõbrad ja on siiamaani nii ilusad ja endalgi on rõõm neid katsuda ja vaadata. Sellised asjad saab kenasti pärandada tuttavatele beebidele ja väiksematele lastele ja mõned ikkagi ka oma lastelaste jaoks alles hoida. Natuke ikka võib. Keegi ei näe.). Kuna lapsed käivad waldorf-lasteaias, siis on nad sellise mängukeskkonnaga harjunud ka seal, teiste lastega mängides. Ja kodus oleme ikka tegelikult ka seda joont hoidnud. Lihtsalt mul on olnud pisut tegemist selle ülekülvamiseteemaga. Ühesõnaga vähem võiks olla meil siin mõningaid asju. Ja sellega me nüüd tegelemegi!

Veel asju.

Novot ja nüüd nad seal magavad kõik ilusasti õndsalt ja õnnelikult koos ja mina peaksin mängutuba koristama, et seal reaalselt mängima mahuks. Eriti hea oleks seda justpraegu teha, kui keegi ei sega ega keela mul asju ära panna. Aga homme on ka päev. Ühtlasi on homme see päev, mil me läheme seinavärvi ostma, et üks jõuliselt roheline sein, mis enne oli riiuli taga, leebemaks värvida. Sest praegu pimedas oli see kohe eriti jõuline ja kohti nagu lausa pealetükkiv. Ja siis veel mõned pildiraamid. Ja äkki isegi saame kardinad üles! Ja siis on nagu päris! Ja kujutage ette - hommikul mõeldud ja õhtuks peaaegu tehtud!

Oh, ma võiksin ja tahaksin sel teemal siin pikalt jahuda.. Pooled mõtted pidin ära jätma, et ma hommikuni ei kirjutaks. Aga õnneks on mul siin veel 29 päeva vaja kirjutada, nii et mul on varusid nüüd!

Head ööd! Koristamiseni!
(Kell on küll väga palju, aga minu jaoks on ikkagi veel täna, seega aeg on suhteline. Ja ma tśiitisin blogikella mõne tunni tagasi. Sest kell on muidu juba 1.45 homme hommikul)

Magamistuba peaaegu valmis (miinus kardinad ja värvitud sein ja pildid seinas. Aga neid ei oleks niikuinii siin näha.)

No comments:

Post a Comment