Friday, January 5, 2018

Ühe ema vaba reede kodus ehk segamatu milleiganestegemine - parem kui jalgpall!

Et kõi ausalt ära rääkida, alustan algusest.

Ma avasin silmad kell 9.30, aga ma ei tulnud kohe voodist välja, sest keegi ei käskinud! Ma hoopis võtsin oma telefoni(!) ja lugesin mõne blogi ja vaatasin mõne vlogi! Täiesti ilma igasuguste süümepiinade ja häbitundeta!

Kell 10.30 olin ma pestud ja riides ja tegin omale 1,2 liitrit kirsi-spinati-toorkakaosmuutit (mille ma sain kõik ISE ära juua ilma et keegi oleks kõigepealt enda oma ära joonud ja siis minu oma peale) ja ajasin natukene tööasju. Siis ajasin veel natukene tööasju (kusjuures nii naljakas on kirjutada "tööasju" ja siis niimoodi unistavalt õhata sealjuures igakord. Sest mulle täiega meeldib teha neid "tööasju"! Ja ma teeks neid hea meelega kogu aeg, kui mul poleks muid asju, mida ma ka kõik teha tahan).

Siis sõin mingil hetkel ära eilse sushi, mis maitses täpselt nii hästi nagu ükskõik misasi, mida ma saan rahulikult süüa millaliganes ma tahan (ja kuna mulle jõudis äkitselt kohale, et ma polegi täna eriti midagi rohkem söönud, tegin omale praegu ühe kiire südaöise omleti (värsketest ema töökaaslase õnnelike kanade munadest! Isegi murulibled olid kaasas!) nüüd. Aga ärge muretsege - ma saan edasi ikka kirjutada!).

Ja siis lõin nagu muuseas facebookis teadlike vanemate tugigrupi, et oleks, kus hakata jagama ja arutlema ja küsima, et kuidas lapsed suureks kasvatada nii, et nad oleksid võimalikult õnnelikud ja sealjuures ka iseseisvad ja enesekindlad ja üldse ühed toredad inimesed. Ja kuidas ise ka selliseks jääda selle kõige kõrvalt. Sest tuleb olla realist ja tõdeda, et ühel hetkel (ühel tänaõhtusel hetkel) tulevad lapsed vanaema juurest tagasi. Ja meie ühine teekond jätkub. Ja see grupp sai sündida tänu sellele, et mul tuli selline mõte ja MITTE KEEGI ei katkestanud ega seganud mind! Ma jõudsin oma mõtte lõpuni mõelda ja lausa teostada! Selline päev!

Siis ma sain aru, et kui ma ei taha tervet oma igatpidi vaba päeva arvuti taga veeta, pean kiirelt tegutsema. Panin Spotifys mängima listi "2017 wrapped", mis hakkas mulle minu möödunud aasta kõige kuulatumaid hitte serveerima (mis näitas, et nii 75% kuulatud lauludest olid mantrad ühes või teises võtmes. Aga noh, kuna ma kasutan Spotifyd ka "töövahendina" (ohhh...), siis pole siin midagi imestada. Ja ma ei imestagi, vabandage väga, ma lihtsalt konstateerisin fakti) ja võtsin kätte ja koristasin siin majas selle segaduse lõpuks (peaaegu) ära, mille ma siia mõni päev tagasi ise tekitasin. Sain päris mitu kotitäit asju, mida ära anda ja asju, mida garaaźi hoiule panna, kuni Kolmene saab Neljaseks või kasvab oma miniatuursest mõõdust välja. Lisaks leidsin mitmeid suveasju, mis laste kappidest välja ilmusid ja need saatsin ka esialgu garaaźi, sest neid läheb äkki veel vaja! Näiteks suvel! Üldse ma täna tunnetasin, et päris 100% minimalisti minust ilmselt ei saa. Vähemalt mitte lähiajal, sest minu käsi ei tõusnud laste kappides rippuvaid kleite ära panema või jumal hoidku - ära andma! Ja lauamängudega oli täpselt sama asi. Neid on tõesti kogunenud siin aastate jooksul, aga nad on kõik nii toredad ju. Ja mis siis saab, kui me tahame just seda ühte mängu mängida mingil hetkel ja siis istume siin vaikides ringis käed rüpes, sest seda ei ole enam, sest emme on minimalist. Aga täiesti arusaadav ju ka, et igast heast mõttest või praktikast või nõuandest tuleb võtta just täpselt see parajasti kõnetav osa kaasa. Ma praegu siis jätsin kleidid ja mängud alles, aga näiteks särke ja pükse ja vanu mänguasju, millega keegi ei mängi ja beebidele mõeldud raamatuid pakkisin kokku nagu üks minimalist muiste!

Mängutoa riiulid mängudega, mida ma ära ei andnud! Ja kõikide muude väga vajalike asjadega.

Lasteriietega oli veel selline lugu, et ma siin niimoodi poolvaludes ja hingepiinades panin lisaks särkidele ja pükstele ikka mõne kleidi ka ära ja sain tänu sellele laste kapid nii toredasti korda - ruumi jäi ülegi, et lapsed saaksid ise stressivabalt asju kappi tagasi panna ja pesuruumil on ka vähem koormust. Ja olin endaga (ikka väga) rahul. Kuni mulle meenus, et pesuruumis on ju veel pesus ja masinas ka kleite ja särke ja pükse ja kõike. Nii et ühel hetkel olen ma jälle samas kohas. Ja pean tegema elus neid raskeid valikuid - milline kleit jääb. Saage aru, kõik kleidid on ju hoolega valitud! Paljud on olnud Seitsmese kleidid kunagi ja mõned olen vahepeal ka Viiesele ja Kolmesele ostnud, sest nad on olnud nii lahedad. Ja kuna nad on üldiselt kõik head ja vastupidavad, siis pole mul võimalik isegi nende kulumisele või vananemisele tugineda. Kuidas ma neile seletan, mille põhjal ma neid välja praagin?! Lihtsalt. Ei armasta neid enam? Kui ma oleks kleit ja keegi saadaks mind kuhugi garaaźi, et "ei-ei, ega me teid ju ära ei viska, lihtsalt vahepeal hoiame teid siin", siis ma oleks ikka südamest solvunud. Nad on ikkagi nii suur osa meie elust! Nagu pereliikmed, põhimõtteliselt! Seega, ma pean tunnistama, et need kleidid, mis rippusid kappides riidepuudel, said õiguse jääda. Sest nad ju ei sega seal kedagi.. Ja pealegi on ilus vaadata ja tore valida, et milline neist võiks ühele või teisele üritusele sobida. Pluss, meie neiud ei kanna peaaegu kunagi pükse, nii et me võime ju nende võrra kleitide osakaalu garderoobis suurendada, onju. Minu enda garderoobis kehtivad samad reeglid, nii et nii on ainult aus. Võib olla võtan selle teema uuesti käsile kunagi siis, kui ma olen juba arenenum minimalist. (Ja kui te mäletate, siis ma mainisin, et esimese sorteerimisringiga ei saa alguses kunagi hakkama. Ühel heal päeval lähen niikuinii järgmisele kleidi-lauamänguringile, kui tunded on lahtunud)

Õhtu lõpetuseks de-ehtisime oma kuuse ja viisime ta ära õue. Selleaastane kuusk kannatas raskekujulise okasteväljalangemise all, seega oli viimane aeg tema piinad lõpetada. Ja jah, me andsime talle piisavalt juua ja ei, ta ei olnud kuskil küttekeha lähedal. Kuna me ei suutnud oma harja ja kühvlit üles leida (sest garaaźi pole minimalism veel laienenud), pidin okkaid koristama paljaste kätega nagu üks tõeline raudsete kätega eesti naine. Ja see oli nagu mingi jalutuskäik pargis koogitükiga. Sest ma olen ometi rasedana tuimestuseta hambaauke parandada lasknud ja kolm last sünnitanud.

Lõpetuseks jagan teiega oma selle aasta üht parimat pingete vabastamise, hüppamise, rõõmu ja segase tantsu laulu! Ja ma võin lausa kahe käe sõrmedel üles lugeda need inimesed, kes sel aastal koos minuga selle saatel saalis tantsinud on! Pühendan selle teile, naised! Uuel aastal uued tantsud, hüppamised ja laulud (ja võib olla ka mõni vanade aegade mälestuseks)!


No comments:

Post a Comment