Täna saime koos kahe kleidikese ja nende vanaemaga Estonias balletti vaatamas käia! Üks kleidike on mingi teatribloki peale pannud ja päris keeruline oli teda kaasa tulema veenda. Kusjuures ma pole siiani aru saanud, millest selline blokk tekkida võis, sest ma pole täheldanud, et mõni teatrikülastus oleks talle minevikus mingi traumaatilise jälje jätnud. Tavaliselt ta ikka jagab selliseid asju. Ja ega ta ise ka ei oska seletada. Lihtsalt. Ei taha minna. Aga minu pika moosimise peale oli ta nõus end kaasa tulema SUNDIMA nagu ta ise seda ilmekalt rõhutas. Ma ausalt püüdsin teda śokolaadi ja igasuguste alatute võtetega ära osta, aga ükski neist ei olnud piisavalt veenev. Ta siiski tuli! Ja talle meeldis! Ja meil oli supertore teatrikülastus ja puha. Ja kui etendus sai läbi, käisime veel Vigri kohvikus söömas ja kõik oli nagu muinasjutus! Ja siis ma võtsin julguse kokku ja küsisin selle küsimuse. Et kas ta nüüd on nõus järgmisel korral ka teatrisse tulema. Ta ütles "Ei" (see tänaseni meeltes mul kajaaab). Ja mina olen tagasi selles punktis, kus puudub igasugune loogika. Vähemalt sain ma sellise pisikese niidiotsa, et ta on VÕIBOLLA nõus tulema, kui me läheme kahekesi. The saaaga continues. Kui kahekesi, siis kahekesi. Sest ma täna teatrisolles mõtlesin, et ma väga tahaks, et me käiks rohkem teatris ja kontsertidel ja muudel kultuurisugemetega üritustel. Sest nüüd on kõik piisavalt suured ka juba (no võibolla Kolmesega tekib mõningaid kahtluseid, aga samas näiteks käisime esimest korda kinos siin enne jõule ja seal ta oli 1,5h täiesti lummatud. Aga see Pettsoni ja Finduse film oli ka väga hea film, muidugi, mida ma ei saa iga ürituse puhul garanteeerida. Aga sellistel kultuuriüritustel käimise harjumust saame ikka siin tekitada. Ja täna oli Pähklipurejal ka ikka täitsa korralikult päris pisikesi külastajaid. Nii et kui igaks petteks mingi äärepealne koht võtta, siis annaks proovida.). Ma pidasin siin iseendaga ja Martiniga ka natuke aru, et näiteks korra kuus-kahes võiks kuskil kultuurselt käia küll. Vaatasin, et Karlssonit mängitakse ka, seega oleks ehk mõistlik raamat lastega läbi töötada ja siis etendus kohe peale vaadata. Ja siis tekkis mul kohe ka suur isu Linnateatri etenduste järele, kuhu me küll siiski läheks kahekesi vast. Ja väga hea, et ma selle kõik siin endale meeldetuletusena kirja panin praegu.
Õhtuks panin paika plaani see sein ikkagi nüüd seal laste magamistoas ära värvida. Tahtsin juba reedel, aga Seitsmene ei lubanud ilma nendeta alustada ja nii see lükkus siis nüüdseks. Saime ühe kihi peale, aga kuna all oli tumeroheline värv, on vaja homme seda kõike korrata. Aga ma olen sellesse ühte mündirohelisse kihti juba nii armunud, et tahaks nutta! Ja plaksutada! Ja mõtlesin seepeale ka, et kui lihtne ikka elu on. Tahan ja lähen ostan täpselt seda tooni värvi nagu tahan ja värvin oma seina üle. Muidugi kooskõlastasin ikka abikaasaga ka. Ja lastega (natuke resoluuutsemalt kui abikaasaga, sest muidu oleks kõik seinad roosad. Nii et vahelduse mõttes nagu.). Aga noh, põhimõtteliselt üks-kaks ja ongi tuba hoopis uue näoga. Aitäh väikesed suuured asjad!
Ja siis oli meil juba mõned päevad plaanis viia Seitsmesega läbi taimsete piimade degustatsioon, sest tema on meil ühe testi tulemusena nüüd mõnda aega prooviks gluteeni-piimatoodetevabal reźiimil ja ehkki me enne ka erilised toore piima sõbrad ei olnud, siis vahel oleks hea toiduvalmistamisel ja niisama joogiks mõnd taimset piima kasutada. Ja lisaks sellele kõlas selline degustatsioon mulle endale eriti toredalt, seega võtsime selle ette hilisõhtuste (sest puhkepäev on! ja ma olen veel natuke selles rütmivabadusereźiimis omadega) śokolaadimuffinite söömise kõrvale. Muffinid tegime Provena gluteenivabast muffinijahusegust, just because we could. Olin ostnud selle kunagi ja tundus hea hetk see ära kasutada. Võin öelda, et suhkrut oleks ma ise vähem pannud ja mingeid lisaaineid ka, aga samas muffinid olid gluteenvabade muffinite kohta väga pehmed ja mõnusad. Seega ei nurise ja rõõmustame. Piimatestis osales sedakorda (sest me oleme enne jooksvalt ka mõningaid teisi katsetanud) viis piima - kaerapiim, riisipiim, tartapiim(!), riisi-kookosepiim ja riisi-indiapähklipiim. Viimase osas olid mul suured lootused, mis purunesid eriti pisikesteks kildudeks, sest sellel piimal ei olnud mitte mingit maitset. Ja ma loksutasin ja raputasin pakki üht ja teistpidi enne ja pärast, aga ikka ei midagi. Võitjaks osuts tatrapiim! Ma ise valiksin võibolla selle riisi-kookosepiima, aga see oli Seitsmesel ka teisel kohal kohe tatrapiima järel. No ja olgu need tulemused millised nad on - testimine ise oli juba selline mõnus perekondlik aktsioon ja ma lahterdaks selle vabalt ühise laupäevase kvaliteetaja alla! Ja vabalt võib sellist ühisdegusteerimist teha misiganes toodetega!
Täna ma tundsin eriti selgelt seda, et ma olen täiesti pahaaimamatult tekitanud endale sellise ebatervisliku ja mittejätkusuutliku reźiimi, mille alusel olen ma juba kaks nädalat läinud magama kuskil 2-3 ajal (hommikul, ma isegi ütleks) ja siis maganud 9-10ni (kusjuures siis ma ju ei tunne, et jubedalt tahaks ärgata, mis tavaliselt on minu puhul sellisel kellaajal väga imelik) ja imestanud, miks mu silmad tahavad juba enne õhtut kinni vajuda ja kuhu on kadunud suurem osa sellest päikeselisest energiast, millega ma viimasel ajal (enne seda reźiimi) elama harjunud olen. Ja miks kurguvalu tuleb ja läheb ka juba viimased kaks nädalat. Kõige lõpuks vaatasin ma pilti endast, mis on tehtud täna Estonias kell 12 päeval ja mu pildisilmad karjusid appi ja palusid mind, et ma mõistuse pähe võtaks ja hakkaksin jumala eest jälle normaalsel ajal magama minema. Ja ehkki kell on juba 23.38, siis annab nüüd 10 minuti jooksul magamaminek mulle täna öösel ikkagi 2-3 lisaunetundi. Mis on juba märkimisväärne samm tagasi arupähevõtmiseni ja edasi (veel) päikeselisemate päevade poole, mil ma ei ärritu võib olla enam KÕIKIDE asjade peale! Head ööd! Pean kiiresti minema!
No comments:
Post a Comment