Püha argipäev ja harilik tavapostitus (3.)

Õnneks ma eile ja üleeile olin siin päris asjalik ja kirjutasin pikemalt ja põhjalikumalt mõnest südameteemast. Aga oli ju arvata, et iga päev ei ole elu puhast kulda täis. See oleks siis nüüd see päev, mille ma jätaks vahele, kui ma just ei oleks endale igapäevblogimiseväljakutset esitanud. Nii et siin ma olen! Selline igapäevane. Täitsa tavalises olekus. Keset üsna märkimisväärset segadust. Lisaks kasti- ja asjadesegadusele ei suuda meie selleaastane kuusk üldse oma okkaid (ega sellest tulenevalt ka ehteid) küljes hoida. Seega öösiti ma muudkui kuulen, kuidas teises toas sajab ehteid. Lapsed muidugi rõõmustavad ja käivad kuuske torkimas ja siis ehitavad langenud okastest mägesid ja maju. Täitsa waldorf-sõbralik värk iseenesest ju! Aga kodu üldmuljele annab see meie poolelioleva minimalismiprojekti kastide ja asjade taustal veel rohkem sellist naturaalrustikaalsust juurde, mis ei ole täna üldse minu stiil.

Mul oli muidu suur plaan siin jagada täna pilte uhkest värvitud seinast kleidikeste värskes magamistoas, kordasaanud mängutoast ja võib olla veel mõnest vägevast ja suurest asjast (nagu kook!), mida me täna ära tegime. Ainult et. Me ei teinud. Ühtegi. Sest kui mina ükskord Viimsi Decorasse värvi ostma jõudsin, selgus, et nemad on uuest aastast ära kolinud. Kujutage ette. Ja kuhugi Bauhausi ma enam ei viitsinud sõita, et kaotada sellepärast mingi poolteist tundi oma õhtust perega. Ja koristada ka nagu täna üldse ei jõudnud, sest ma hoopis tegelesin igasuguste üritustevärkide ja muude saaliperenaiseasjadega. Mille pärast ma sain pidevalt riielda, sest ma pidin selleks kasutama arvutit ja keskenduma, millest kumbagi ma ei tohi teha, kui ma tahan, et lapsed ei riidleks.

Küll sõitsime korra poodi, et hankida pildiraamid (et kaunistada üks vaba sein) ja paar karpi, et saaksime oma asju siin paremini ja mugavamini organiseerida. Sest me ju oleme sellel lainel. Ja selleks, et asjadest lahtisaamise ja nende võimalikult väheste allesjäänute (re)organiseerimisega paremini hakkama saada, pidime minema poodi asju ostma. Üldse ei ole vastuolu siin.

Poodi sõites tõdesime, et õues on maailma kõige hallim ja armetum ilm. Kell oli selline pool neli õhtul - hämar ja kurb ja nutune ja märg. Aga samas tekkis mul jälle õhtul nõusid pestes sellele vastukaaluks kummaline kevade- ja suveootusetunne. Selline tunne, et nad on kohe siin ja isegi mõni selline liblikas tuli kõhtu sellepeale. Jaanuaris. Aga no on ju, noh. Jõulud läbi ja talvine pööripäev läbi ja nüüd saab ainult valgemaks minna! Ausalt, ma saan ju aru, et peaks rohkem hetkes elama ja mitte kogu aeg ootama midagi, mis on kusagil kaugel tulevikus, aga sellega on nagu rämpstoiduga - vahel harva ikka võib. Seega, täna ma lubasin endale ühe ilmahaletseva päeva ja täiesti vabalt unistasin kevadest ja päikesest ja suvest, mis kunagi tulevad.

Mmm.. Päike ja valgus ja muru ja kleidikesed.. Nii hästi.

Sellega seoses ma korra mõtlesin ka seda, et kui hirmus tegelt, et mina siin ootan suve ja siis võibolla jälle jõule ja samal ajal lapsed kasvavad kogu aeg muudkui suuremaks. Mitte et ma siin ei paneks neid selles ootuses tähele, aga ikkagi kuidagi nende pealt on seda ajakulgu eriti intensiivne vaadata. Võib olla see ei olegi hirmus, tegelt. Aga kummaline ikkagi. Et nad ei jää nii väikeseks. Ja ühel päeval ajab hoopis igaüks neist mingeid oma asju ja ma ei tea nendest asjadest peaaegu mitte midagi (ma väga loodan, et ma olen niisama emotsionaalne siin selles osas). Samas igapäevaelus on vastupidiselt jälle tihti hoopis selline tunne, et need ealised iseärasused, mis neil siin kohati esile kerkivad, on igavesed, aga tegelikult ju ei ole (need asenduvad ju kogu aeg uue ea iseärasustega)! Lapsevanemlus: nii palju keerulisi tundeid korraga, ühesõnaga!

Kui me siin juba ajast räägime, siis kell on jälle rohkem kui üks (ma võisin jälle natuke siin jumalat mängida ja blogspoti kellaga aega juurde osta, et mahtuda eilsesse). Ja mina olen ikka siin ja teen mingeid asju. Ja olen homme sellepärast natuke (mhm) pahuram. Sest vanust on juba ka ja enam ei ole nii nagu siin noortel emadel, et jaksan kolmetunnise ööune pealt päev läbi okei ja viisakas olla ja energiat jääb ülegi. Ei ole enam nii, Grete.

Ühesõnaga, võtan selle siin kokku ja soovin teile ka head argiööd, kallid inimesed!