Tuesday, January 9, 2018

Piirid ja piiritus ja kus on piir, ah? (9.)

Eile jagasin teadlike vanemate grupis üht pisikest videoloengut või inspiratsioonisüsti, mis räägib eriti kokkuvõtlikult, aga mõtlemapanevalt piiridest, nende seadmisest ja mida need piirid tähendavad. Ma mõtlen sellele siiani ja tekkis suur soov seda sellepärast ka siin blogis jagada. Sest see on teema, mis on praegu üleval ja millega ma aktiivselt tegelen juba teist päeva (no tegelikult muidugi kauem ju, aga ütleme siis et nüüd on taaskord see õhus). Homme austan oma piire ja veedan täisväärtusliku kodupäeva. Agi jutt piiridest ja piiritusest jätkub siit:

Selles lisatud väikeses videos (Asub selle postituse lõpus. 2,21 minutit! Selle leiame ju ikka ju!) räägib Dr Shefali Tsabary (minu teadliku vanemluse guru) meile piiride seadmisest ja mida piiride seadmine tähendab. Sellel nähakse tihti sellist negatiivset alatooni, mis justkui ei sobi kokku kiindumussuhte ja läheduse ja sidemega, aga nagu Shefali nii lihtsalt ja lühidalt selgitab, siis just see piiride seadmine eelkõige oma vajaduste ja eneseväärtuse tunnistamiseks nii endale kui teistele meie ümber - partnerile. lastele, sõpradele ja vanematele ja vahel ka võõrastele, on see, mis loob aluse headele ja tervetele suhetele. 

See julgus ja tahe öelda "Ei", on ikka kunst omaette. Mina olen üks neist, kellel see õnnestuda ei taha ja siis ma siin niimoodi aeg-ajalt ikka maadlen nende tagajärgedega - magamatus (sest ma ei ütle "ei" mingitele toimetustele ja harjumustele), väsimus (mis on selle tagajärjeks), kurbus, et ma ei suutnud öelda seda, mida ma tegelikult mõtlen ja et ma ei võta endale seda aega, mida ma tean, et ma vajan, et üldse normaalse inimesena funktsioneerida (sest ma arvan, et ma jaksan kõike ja korraga, aga tegelikult avastan, et minu võimete ja jõu piir oli mõnda aega tagasi).
Ja lapsevanemana on ju see piiride seadmine veel eriti aktuaalne - eriti, kui on arusaam, et hea lapsevanem on see, kes ei kurvasta last ega tekita temas kurbust, viha ja solvumist. Ja ma saan väga hästi aru sellest, kust see tuleb - vast ikka sealt, et tahaks olla autoritaarse vanema/täiskasvanu vastand, milline meie ajal väga levinud oli. Ja me mäletame, kui ebameeldiv tunne oli see, kui keegi meid jõupositsioonilt ilma igasuguste selgituste ja põhjendusteta, kerge alandusnoodiga paika pani (olgu need siis õpetajad või vanemad või muud täiskasvanud - tol ajal oli see kombeks ja pole midagi teha - siis ei olnud veel nii palju teadlikkust ja see on mõistetav ja lihtsalt andestamisekoht). See kogemus on meid kohati aga lükanud sinna teise äärmusesse, kus on raske end kehtestada ja oma vajaduste olulisust tunnetada ja väljendada. See on aga superoluline, kui me ei taha lastele pärandada samasugust mustrit (või siis hoopis vastupidist, kus jälle jõu kasutamine vahendiks on), mis hakkab automaatselt tööle nende suhetes partnerite, laste, lähedaste ja ka võõrastega. Seega õppetund ja praktika - iseenda piiride seadmine. Protsess käib. 
Kuidas teil piiridega lood on? Kas on raske neid kehtestada või milline on teie nägemus piiridest, ohtudest, kogemustest ja kõigest, mis piiridega kaasneb?

Shefali Tsabary, Ph.D., is a clinical psychologist with a private practice in New York. She is the author of is the…
YOUTUBE.COM

No comments:

Post a Comment