Wednesday, January 10, 2018

Filmijutud ja sarjajutud ja kolmapäev (10.)

Tere kolmapäevast! Võtsin endale täna vaba päeva - lapsed läksid lasteaeda ja mina sain siin olla oma mõtetega ja oma koduga kahekesi. Sellisteks päevadeks on plaane alati rohkem kui ükski lihtinimene neid täita suudaks, seega juba hommikul otsustasin, et võtan vabamalt ja jätan endale ruumi mõtlemiseks ja loomiseks. Natuke nagu ma reedel tegin. Siis on uutel ideedel ja inspikal ruumi tulla.

Ühtlasi vaataisn lõpuni filmi "Teesklejad", millega me ühel õhtul Martiniga alustasime, aga tema väsis ära ja mina hakkasin ühe jubeda hingamiskoha peale kartma ja panin suure hirmuga teleka kinni. Ja läksin ka kiiresti magama. Sest selliseid kurjakuulutavaid ööstseene on palju turvalisem päeval vaadata. Või hommikul. Ja nii ma tegin! Muidu ma olen üldse kuidagi nõrganärviliseks muutunud ja enam ei taha näiteks üldse õudukaid vaadata. Kunagi mulle hirmsasti meeldisid igasugused psüühikal mängivad õudukad (mitte need kirvega, aga need kummituste ja müstiliste inimeste ja selliste asjadega), aga peale lastesaamist ei julge ma nende peale enam isegi mõelda (appi, see jube mustade juustega tüdruk filmist "The Ring" on siiamaani kõige jubedam asi üldse, mida ma tean. Sest õnneks ma pole näinud filmi "The Grudge". Need jaapanipärased või jaapanlaste järgi tehtud õudukad on minu meelest need kõige hullemad. MIKS peaks keegi tahtma neid näha?! Miks MINA tahtsin neid vanasti kogu aeg näha?! Koos õega veel vaatasime ja olime nii õnnelikud. Hirrr-muuus). Täiesti softiks olen mutunud. Isegi tagaistmel sõitmine ja millegi muu kui tee jlgimisega tegelemine ajab iiveldama. Ma olen kindel, et see on raseduste subprodukt. Et rasedana hakkas mingi jama peale ja lõpuks ei läinudki ära. Aga muidu see Teesklejad oli päris hea vaatamine! Ka natuke närvidel ja psüühikal mängiv. Pluss ilusad inimesed ja täitsa hea meel on, et ma selle lõpuks vaadatud sain!

Kui siin juba jutt filmidele läks, siis vaatasime täna Martiniga ka seda uut sarja "Suured väikesed valed", mida soovitas mulle Tiina (aitäh!). Kaks osa oleme nüüd ära vaadanud ja seal tuleb ka ikka sellise pildi kokkupanemisega tegeleda, et kes mida ütles ja samal ajal mõtles ja kuhu segased suhted ja reaktsioonid viivad. Päris põnev. Ja näitlejatöö üle ei saa ka kurta - Reese Witherspoon ja Nicole Kidman ju! Eks ta muidugi on selline ülepaisutatud ameerika rikaste küla värk, aga minesatea, äkki see elu käibki seal niimoodi. Et kõik muudkui skeemitavad ja maksavad üksteisele kätte ja valetavad ja teevad head nägu. Ja meil on nii hea siinpool ekraani oma diivanil rõõmustada oma draamavaba elu üle. Igal juhul oli see täitsa paeluv vaatamine ja teeme seda vast edasi. Aga meil ei ole moodsat internetivaatamist siin, vaid vana hea telekas, nii et meie ootame nädal aega nagu vanasti, et uut osa näha. Samas, need, kes vaatavad mujalt, peavad ju ka ootama, kui on tegemist uue sarjaga. Ja nagu Martin tabavalt ütles: kui me liituks sarjadevaatajate klubiga ja kasutaks ka Netflixi või muid neid selliseid (ma ei tea neid, sest meil ei ole ju!), siis me ilmselt kulutaks nende vaatamisele liiga palju aega. Tundes ennast on sellel tõepõhi all (kunagi, kui pidin bakatööd kirjutama, vaatasin vist terve hooaja Grey Anatoomiat ühel päeval. See oli see vana hea "ainult üks osa veel" lõks)!.

Ja vastukaaluks fiktsioonidele kasutasin ka täna mõistlikult laste magamapanemiseaega tehes meditatsiooni! Lisaks sellele, et ma saan olla laste juures ja oodata, kuni nad uinuvad (see on kuidagi armas aeg ikkagi, kui ma pole surmani väsinud ega jõua sellepärast seda teadvustada), saan ma ka seal õndsas pimeduses teha igast joogavärki. Ja kuna mul on enamasti vaja ka mantrat kasutada, siis ma igakord rõõmustan, et lapsed saavad ka sellest energiast ja toimest passiivselt osa. Pluss saavad unelaulu. Perfecto!

Unelaulunoodil ma lõpetan ka. Sest homme on neljapäev, mis tähendab mitmeid minuantavaid lastejoogatunde ja naistejoogatundi, seega, et ma oleks igati puhanud, võtan otsuse vastu ja puhkan!

Hjadööd!


 Foto: Riina Põhjala 

No comments:

Post a Comment