Wednesday, January 31, 2018

The End ehk kuidas väljakutse sai täiesti välja kutsutud (31.)

Ahaa. Ongi viimane päev! Või öö siis, pigem, jah. Kuu aega igapäevast kirjutamist on nüüd igaveseks läbi! Praegu. Ma olen väga õnnelik, et ma sellle ära tegin, See andis mulle sellise hea pildi, mida üks blogija läbi elama peab. See, kes iga päev kirjutab, siis. Pean tunnistama, et iga päev kirjutamine osutus pingelisemaks kui ma arvasin. Sest ma tegin seda uneajast. Ja kuna ma ikka tahan mitu korda veenduda, et kõik on õige ja jälgitav ja loogiline, siis ma lugesin mitu korda üle ja nii see tunnike kulus. Või rohkem. Minu ööst. Ei olnud harvad juhud, mil ma jäin keset kirjutamist tukkuma ja siis ehmatasin üles ja kirjutasin edasi. Ja isegi kui mul oli parajasti plaan teha lühike postitus, siis mitte kunagi tegelikult ei tea, kuidas ja kuhu see postitus kaasa viib. Vahel viib ikka juba kohe teisele leheküljele ja mõtteradadele ja igale poole. Ja siis ongi juba hommikupoole ööd.

Aga see igapäevane kirjutamine on samas ikka natuke seda kirjutamissoont ka elavdanud ja pean ütlema, et ma vist tõesti leian praegu paremini ja jooksvalt sõnu ritta kui enne. Sest mingi kanal on ilmselt nüüd puhas ja laseb juttu läbi. See on küll mõnus.

Ja no tegelt oli mõnus siin kirjalikult mõtiskleda - mõnel õhtul sisukamalt kui teisel, aga nii ongi ju. Elu on selline. Seega ma arvan, et ma võiksin kirjutada vähemalt kord nädalas (aitäh soovituse eest, Triin!), et hoida joont ja soont. Ja ma tunnen puudust teadliku vanemluse artiklitest ja mõtisklustest siin, seega neid hakkab ka vahepeal tulema.

Aga kui nüüd tänane päev kokku võtta, siis see oli lihtsalt üks väga hea ja igasuguseid energiaid täis päev, milles ma tõepoolest ei leia ühtki asja või sõna või midagi, mida kahetseda. Ja ehkki jube kiire oli kogu aeg, siis kõik läks kuidagi sundimatult, aga samas jõuliselt. Ja ma olin mina ise. Täiesti ja lõpuni. Ma unustasin isegi päeval süüa. Selline päev oli. Ja nüüd ma lähen puhkama ja annan endale ehk mõne kirjutamisevaba päeva preemiaks!

Aitäh, armas lugeja, kes Sa siin oled kannatlikult lugenud ja kaasa mõelnud,  ja aitäh mulle kirjutamast ka, kui Sa seda tegid. See annab palju jõudu ja motivatsiooni. Tänu teile ma kirjutan. Edaspidi ka.

Kirjutamise-lugemiseni!








Viimane päev, aga kõigepealt eilne postitus (30.)

Tere hommikust. Niimoodi siis ikka lõpuks tuli ära see, et üks päev jäi vahele. Aga pulma-aastapäev oli. Ja muidu tore päev ja täna saab see-eest kohe kaks postitust!

Eile oli üks energiarohke ja tegevusterohke ja mõteterohke ja üldse igati ülev ja elav päev. Tegin tunde ja käisin linnas toimetusi tegemas ja kohtusin ühe armsa inimesega võimaliku koostöö asjus. Ja siis tuli õhtu ja läksime sööma ja kinno ja siis oligi päev otsas (peaaegu). Ja ma suikusin unne teadmisega, et ma valin abikaasa kaisu blogimise asemel.

Käisime vaatamas filmi Mollyst, sellest pokkerinaisest, mis oli ülipikk, aga samas idee oli kaunis - et nutikad naised jõuavad kaugele ja headus ja ausus viivad veel kaugemale. Aga see kestis 2,5 tundi. Õhtul hilja. Ma jõudsin vahepeal peaaegu magama jääda (sest kell oli palju!) ja siis ikka sain sellest üle ja vaatasin huviga lõpuni. Kinos on ikka mõnus. Selline suure inimese tunne kohe.

Täna on siis see kauaoodatud sinine täiskuu ka oma varjutusega ja hakkan siis igasuguseid asju tegema ja looma ja püüan kuujõu kampa meelitada. Tunne on ülev, igal juhul.

Õhtul näeme siis! Väljakutse viimnepäev on käes ja tõmbame otsad kokku. Loeme haavu ja rõõme ja teeme otsuseid. Head täiskuupäeva!


Monday, January 29, 2018

Pre-täiskuupower (29.)

Kui eile oli meil siin mõnus kodune pühapäevaidüll, siis täna oli mingi eriti võimasilus esmaspäevaidüll! Kuna lapsed on siin ikka sellised toibuvad, siis me ei ole juba kaks nädalat eelkoolis, tantsimas ja kunstitamas käinud, millest on natuke kahju, aga natuke ei ole ka. Sest ma ei pea kedagi kuhugi viima ja me saame siin lihtsalt olla. Kodus. Ja kuigi ka mul on päevi, mil see pigem frustreerib mind, siis täna oli lihtsalt superpäev. Ma ei tea, mis värk on, sest tavaliselt enne täiskuud on siin üks kaos. Aga võibolla on see vaikus enne tormi! Igal juhul täna olid kõik lapsed 95% ajast sõbralikud, viisakad ja abivalmid. Ma sain isegi tööd teha ja mitte keegi ei riielnud, inimesed ootasid, kuni ma lõpetasin lauseid. Seitsmene oli eriti ülevas tujus ja muudkui viskas nalja ja naeris, vahepeal mängisid kõik koos legodega ega läinud tülli (!), lõikusid ja meisterdasin paberist värki ja mingil hetkel leidsin Seitsmese meeleheitel Kolmese juurest kükitades rahulikult selgitamas: "Miina, ma ei saanud aru, palun ütle rahulikult uuesti, siis ma saan äkki paremini aru ja saan sind aidata.". Eks ole! Mis toimub! Kas ma olen mingis saates?

Lisaks sellele kõigele tundsin ma hommikust peale, et minusse voolab kuskilt tohutult energiat - no lausa niimoodi, et ma ei osanud seda kuhugi panna. Selline tunne, et käed hakkavad kohe värisema, kui ma ei saa seda kuhugi suunatud. No ja kuna lapsed olid nii kenasti seal omadega ise hakkama saamas, suunasin selle mitmel erineval moel saali. Muudkui postitasin ja täiendasin kodulehte ja töötasin strateegiaid välja. Ja ise veel mõtlesin, et appi, tahaks śokolaadi, aga ei julge süüa, sest ma ei taha teada, mis siis saab, kui ma veel suhkrut ka peale söön.

Sellise üleva energiaga lendasin saali, andsin ühe mõnusa joogatunni, peale mida ma lihtsalt tantsisin oma hilisõhtuses saalis täiesti üksi küünlavalgel ja eriti mõnusalt sütitava muusika saatel nagu homset poleks! Ja mõtlesin, et jumalaeeeeest ma ei taha, et see jõud lõppeks! Nii hea on olla tagasi oma SIHUKESES olekus. Ma olen seda täiega igatsenud juba alates maideamisajast. No ikka mõnda aega!

Ja siis siin ma olen, kell saab üks ja ma lähen kohe magama, et võtta varsti vastu uus tegus päev ja lastevaba õhtu oma vaimustava abikaasaga, kellega tähistame homme kaheksandat pulma-aastapäeva. Äkki läheme isegi kinno (siinkohal tervitan kümne aasta tagust iseennast, kes ütleks selle peale, et misasja, kinos saab iga päev käia. Talk to you in the future, baby)!

Sellise näoga on üks harilik Grete, kellel on just seljataga eriti kummaliselt lahe päev 
eriti rohke ja mõnusa energia, jooga ja soolotantsuga

Sunday, January 28, 2018

Täiesti pühapäevalik pühapäev (28.)

Tänane pühapäev oli tõesti nagu mingi kodune idüll siin! Ja sellist pole ammu olnud, sest me tavaliselt käime pühapäeviti linnas tantsutundides ja ajame muid asju. Mitte et see ei annaks idüllile veel omakorda juurde, aga lihtsalt, täna oli selline korralik kodune idüll. Kuna siin osad veel tatistavad ja vahepeal kurdavad kõrvavalu, siis ei julge me õue minna. Ja nii me siin tegime pannkooke ja mängisime lauamänge ja vaatasime multikaid ja ekstreemsuusatajaid, sorteerisime Kolmese väikseksjäänud riideid (väike minimalismivõit - jälle kaks sahtlit tühjad!), mis ühtlasi andis kinnitust, et ta ikkagi vist kasvab ka. Ja siis osad joonistasid, osad käisid trennis, osad tegid suppi ja kaerahelbeküpsiseid, osad lasid tantsul tulla ja siis läksid osad magama. Ja osad vaatasid veel natuke sarja "Suured väiksed valed". Segamatult! Minu meelest kõlab nagu ei oleks päris. Aga oli! No öeldakse ju, et kõik on siin ilmas tasakaalus. Ilmselt see pühapäev oli mulle selle eilse öö eest. Tänks!

Inspireerituna muusikaauhindadest ja tõdemusest, et ma pole eesti muusikal piisavalt silma peal hoidnud ja seetõttu olen igasugusest heast värgist ilma jäänud, tegin Spotifys endale listi "Eestikas", kuhu panin igast head ja paremat ja mida nüüd siin mitu päeva naudin. Eriti Pur Muddi, Iirist ja Miljardeid. Ja muidugi NOEPi. Ja Frankie Animali natuke. Ja Kali Briisi. Ja teisi mõnusaid. Mind on alati eesti muusika tõmmanud, sest siin tehakse ikka nii head ja mitmekülgset kraami. Ja kontserdid on lähedal ja kõikide muusikute lood ja elud on siinsamas lähedal. Ja nii põnev on ju jälgida, millest ja kuidas kellegi muusika sündinud on. Seega on Eesti Laul ka alati üks kirss minu eesti muusika tordil, sest seal on selline mõnus läbilõige praegu toimuvast ja tavaliselt on mul pärast mitu uut lugu pleilistis ka.

Lõpetuseks hetk meie tänasest pühapäevaidüllist eesti muusikaga köögis keset küpsisetegu.


Saturday, January 27, 2018

Nutul lõpp ja kõik jutud (27.)

Kui eile oli nutupäev, siis täna ma ei nutnud mitte ühtegi korda! Tundub, et kõik nutud said nutureedel nutetud ja võin nüüd rahulikult eluga edasi minna. Aga ma jõudsin jälle ringiga tõdemuseni, et inimesed ja inimestega rääkimine ja just selline naistega rääkimine on see, mida peaks oma elus ikka hoidma. Minu nutupostituse peale helistas mulle täna mu õde, et kontrollida, kas ma veel nutan. Ja siis me rääkisime 1 tund ja 1 minut kõikidest oma maailma asjadest ja pärast oli selline tunne, et kõik on täpselt nii nagu peab. Ikka vana hea tehnika - selleks et selgitada teisele inimesele, mis mu sees toimub, tuleb see toimuv sõnadesse panna ja see loob automaatselt korra majja. Enda sees. Mingi süsteemi ja pildi. Ja ülevaate. Ja kõik on jälle lihtne ja ilus. Ja lihtsalt suhtlemine ja jagamine ja teise kuulamine ja tõdemine, et igaühel on oma väljakutsed ja asjad, millega tegeleda. See on ka alati hea reality check.

Teiseks oli kodus supermõnus olla. Minu koristatud kodus. Ka  ju kõik on kohe selgem ja ei tuleta meelde, et midagi on tegemata. Kui ümberringi on kord, on ka sees selle võrra rohkem korda - minu puhul täiesti tõestatud teooria. Ja igaks petteks käisin täna veel Mari yin joogas puhkamas ja venitamas ja pärast särasin nagu üks puhanud lilleke.

Laupäevaõhtuti vaatavad lapsed (ja tavaliselt ma ise ka, aga täna jäi vahele) peremultikat, mis tv3st tuleb ja nii ka täna. Ainult et ma viimasel ajal jälle ei mõista, miks peab nendes alati nii palju actionit ja tohutut võitlust olema. Nagu ilma selleta ei saaks lugu jutustada. Mingid stseenid olid sellised, et Kolmene jooksis hirmunult toast välja. Ja kõik multikad ju ei ole sellised, mistõttu me enamasti vaatame neid perega (nagu "Laula", näiteks - nii tore ju!), aga jube paljud siiski. Isegi Frozenis on mingi tohutu võitlus kurja lumememmega, mis näeb ausalt ikka päris jube välja. Aga no mis sa teed, eks. Õnneks Kolmene ei viitsi eriti pikalt istuda ja läheb ajab poole multikast oma asju. Aga vahepeal viib ikka möödaminnes end kurssi. Tahtsin lihtsalt natuke pahandada.

Ja nüüd ma siin kirjutan ja loen mingeid asju ja püüan aru saada, miks laste uni täna nii häiritud on. Ja ühtlasi saan end ainult tänada, et ma endale täna joogat lubasin ja üldse natuke ende tasakaalustamisega tegelesin. Ma kolisin hommikul juba oma madratsitega nende magamistoast välja, sest palavikud on möödas ja võiks juba täitsa tagasi abikaasa kaissu minna, Ja nüüd siis kolisin jälle tagasi, sest mikskipärast on siin mingi rahutus majas - juba enne südaööd olid kõik meie voodis. Kuna niimoodi ei mahu mitte keegi korralikult magama, siis pidasin mõistlikumaks tänaseks siia nende magamistuppa tagasi kolida. Ja nüüd ma siis peaks ilmselt võtma unest viimast, et jaksata neid nunnusid siin öö läbi lohutada ja kallistada. Head ööd! Tervitan siinkohal kõiki emasid (ja isasid), kes öösiti nunnude lohutamiseks/söötmiseks/kasimiseks tõusevad!

Siis, kui Kolmene magas nagu beebi.

Friday, January 26, 2018

Vabastavad üllatustundepuhangud ehk pannkoogid ja pisarad (26.)

Mul oli täna sihukene päev, millist pole küll nüüd väga ammu olnud. Nimelt nägin täna lompideviisi pisaraid! Enda omi. No teiste omi on siin ikka tihedamini näha, aga enda omi pole niimoodi pikalt juba olnud. Ma jõudsin järeldusele, et see võibki olla ju täiesti põhjus omaette - et nad on lihtsalt seal kogunenud ja otsustasid, et it´s time (kahtlustan, et mängus on ka unefaktor või siis vähese une faktor, mida ma siin ise muudkui vabalt sisse lasen, muidugi. Aga tavaliselt ma olengi väsinuna ju tundlikum ja see on tihti ka väga suurte ja oluliste mõttelendudeni viinud. Nii et aeg-ajalt on see päris mõnus. Pluss, huumor on väga terav ja lahe väsinuna!)! Sest ausalt, mul ei ole tegelikult üldse sellist suurt põhjust, miks siin sedamoodi nüüd emotsionaalne olla. Ja täna, niipea, kui keegi natukenegi ebaaus oli - pisar(aaad). Ja keegi ei teinud siin mitte midagi sellist, mida ma iga päev ei näeks. Sama värk - keegi võtab kelleltki midagi ära, keegi hammustab, keegi ütleb midagi poliitiliselt ebakorrektset ja kõik muu selline. Ja täna. Igakord - pisar(aaad). Mul ausalt, hakkas isegi naljakas vahepeal. Pole ammu end nii väikese ja õnnetuna näinud. Aga tegelikult, tegelikult oli ikka väga vabastav ka! Lihtsalt see tunne, et on reede, ma ei pea mitte kuhugi minema ja võingi siin täiesti ilma igasuguste süümepiinadeta nutta lahistada! Ja iga pisaraga ja vabanes midagi, mida pole vaja. Ja kui lapsed oma tülidest ja muust sellisest üle said, tulid nad kõik mind kallistama ja see oli nii hea tunne (muidugi ma nutsin sellepeale veel natukene)! Ja oma nunnudele ma selgitasin, et nii ongi. Vahel ongi nii, et tuleb nutt peale ja siis tuleb see välja lasta ja nutta. Ja nad olid nõus. (Seitsmene olevat ühel hetkel Kolmeselt küsinud, kui Kolmene oli just lõunaunest tõusnud, et kas ta on sellepärast kurb, et emme kogu aeg nutab. Hah. Aga Kolmene vastas ei.)

Tavaliselt on mul sellised nutupäevad siis, kui ma olen üksi. Ja siis läheb see kuidagi lihtsamalt ja lühemalt. Aga kui lapsed on ka kodus ja siin igasuguseid tempe teevad, siis, nagu ma täna näha sain, aitavad nad ikka korralikult nuturihma lõdvaks lasta (ma ju ometi ei planeerinud seda publikuga nutupäeva siin!). Vajutavad ikka kõvemini neid nutunuppe. Et ei oleks mingit poolikut nutulaskmist siin. All in, emme!

Ma teen üht 40-päevast Kundalini jooga harjutusteseeriat, kus ma olen täpselt parajal kaugusel ka, muidugi, et mingeid vägevamaid muutuseid tunda. Ja lisaks olen ma kuidagi väga sügaval lainel enda sees viimasel ajal. Ja saalis on ka vägevaid ja igatpidi avavaid asju toimunud. Ju siis see siin kõik kokku tegutseb ja aitab pisaratel prügi välja viia. No aitäh siis!

Õhtu veetsin kodu koristades (sest see korralagedus ajas juba nutma siin, hahaa. Või siis - ka vee koristasin ahjust välja) ja see on alati väga teraapiline tegevus. Ja niimoodi ma likvideerisin ühtlasi ka ühe nutmise põhjuse. Ja mul on nüüd päris hea olla (et ma peaaegu nutaks selle peale!)! Ma tunnen, et siin nüüd igasuguseid asju läks seesmiselt liikvele ja mingi action toimub. Nutt sai tänaseks läbi ja ma siis ootan põnevusega, mis see järgmine level on. Ongi vaba nädalavahetus perega üle pika aja - suurepärane aeg oma isikliku seesmise kräpiga tegelemiseks, eksole. Vast ma siis kuidagi püüan tasakaalustada need pisarad ja pannkoogid siin!



Thursday, January 25, 2018

Inimesed (25.)

Numeroloogiliselt on aasta 2018 suurepärane aasta sellise pärisiseenda avastamiseks ja igasugused vaimsed suunad on hästi toetatud. Samal ajal on igasugune vastutöötamine oma sisetundele väga kurnav ja ei vii tegelt kuhugi, Ja sel aastal hakkavad inimesed aina rohkem otsima just seda oma tõde ja teed ja asju. Ja ma just siin täna mõtlesin, et ma täiesti reaalselt näen ja tunnen, kuidas päriselt inimesed ongi aina avatumad igasugustele sügavamatele eneseotsinguteemadele ja praktikatele ja lähenemistele. Lihtsalt. Inimesed minu ümber. Ja ka need, kelle puhul ma enne pole üldse sellist tendentsi täheldanud. Et mingid teemad, mis mulle tunduvad sellised, et ma pigem niimoodi niisama ei puuduta neid seltskondades, kus ma tean, et need ei resoneeru, kerkivad juba hoopis täiesti ise vestlustes üles. Niimoodi, et keegi teine algatab need ja siis tekib vestlus ja minu üllatuseks inimesed reaalselt tahavad sellistel teemadel rääkida ja arutleda. Niimoodi spontaanselt, isegi meesterahvad. Ma ei tea, võib olla on asi selles, et ma panen enda ümber tähele just selliseid inimesi, sest ma ise olen selles teemas igatpidi sees (nagu lapseootel emad panevad tähele teisi lapseootel emasid rohkem). Aga ma pigem ikkagi kaldun tundma, et seda on kuidagi õhus ka. Seda uudishimu ja avastamiskirge ja vaikselt hiilivat arusaamist, et kõik algabki tegelikult iseendast. Ja kõik väline, need piirid ja muud asjad on selle peegeldus. Ja kui suur jõud on suhtumisel ja mõttel ja sõnal ja kui toetatud me tegelikult elus oleme. Kõik on võimalik, kui olla avatud ja aus ja elada otse südamest.  Ma näen seda nii pisikeste lastejoogas kui suuremate laste joogas kui suurte inimeste joogas ja üldse inimestega suheldes.

Igal juhul teeb see tunne mind nii rõõmsaks! Käisime muusikaauhindadel ka ja seal nägin kuidagi rohkem pärisinimesi, kui ma enne olen näinud sellistel suurtel avalikel üritustel. Noh, nagu selliseid omanäolisi ja vabasid ja kuidagi mingi sisemise kindlusega inimesi, kes ei vajagi niivõrd sellist välist hiilgust, sest sees on kõik olemas. Päris imetlusväärne!



Wednesday, January 24, 2018

Pabermaastikumäng ja laadivinspireeriv saaliõhtu (24.)

Meie oleme siin endiselt kodused, sööme vitamiine ja aurutame ninasid. Ja kui ma ütlen "meie", siis ma mõtlen lapsi ja ühte suurt inimest. Päeval mina ja õhtul Martin. Nagu koit ja hämarik, peaaegu et. Sest mul on vaja saalis olla ju just siis, kui on üritused, mis on tihti just siis, kui tööpäev on läbi. Aga no missateed.

Ja kui me siin kulgesime, siis tuli mulle pähe mõte teha lastega üks väike paberil maastik - nagu selline 3d-pilt metsast või linnast või nende kombost nagu meil tuli. Panin suured paberid lauale, tõmbasin kleeplindiga üheks ja hakkasimegi sinna joonistama ja kleepima. Ma ise olin veel vaat et kõige rõõmsam, et meil seal köögilaual selline tõmbav teos on, kuhu saab vastavalt fantaasiale  pidevalt igasuguseid väikseid asju juurde kleepida. Panime kuumaliimipüstoliga veel mõned kivid ja rannakarbid ka sekka. Ja see andis nii palju tegevust ja mängu tervesse päeva juurde! Panime sinna veel autoteid ja mänguväljaku ja pärast lapsed mängisid seal veel endatehtud loomakestega. Superäge. Raudselt teeme veel!



Õhtul lendasin saali, sest meile tuli täna Lea Dali Lion, kes sedakorda näitas meile, kuidas ta pendlit ja kristalle kasutab, rääkis igasuguseid praktilisi ja muidu toredaid lugusid juurde, siis viis meid oma muusika saatel puhkusele ja puhastas meie energiaid ja lõpetuseks tegime ühe suure ja vägeva ühisõnnistamise. No väga selline iga nurga alt täpselt sobiv õhtu. Siiamaani natuke seedin ja olen muudkui tänulik ja õnnelik, et mul on päriselt selline saal, kus käivad päriselt ägedad inimesed meid inspireerimas ja kuidas ma saan päriselt sellest kõigest ise osa. Ja saangi sinna kutsuda inimesi ja üritusi, mis mind kõnetavad ja tõmbavad. Ja teised tulevad ka! Ja superägedad inimesed ja üritused jõuavad ka ise minuni tihti! Raske kohe seda õnne sisse ära mahutada! Ja raske on uskuda, et I pulled it off!

Puhkame Lea elava muusika saatel!

Kell on liiga palju ja kuigi und ei olegi, lähen annan talle ikkagi võimaluse tulla. Sest tegelt hakkab kõht tühjaks minema ja ma ei saa ju ometi sööma minna praegu enam. Head ööd! Veel nädal (tõenäoliselt) öist blogimist ootab ees!

Tuesday, January 23, 2018

Kuidas mina ka ikkagi siin vihastan ja pärast tantsin (23.)

Eile (ja natuke täna ka) jõudsin ikkagi lõpuks (hoolimata oma teadliku vanemluse lainest) omadega sinna punkti, kuhu peaaegu kõik vanemad jõuavad, kui lapsed on neli ja enam päeva järjest kodus palaviku ja köhaga kinni olnud. Nad kaklevad ja riidlevad ja kohtlevad üksteist (ja ka mina saan oma osa) kohati, noh, ebaviisakalt ja ebaõiglaselt. Ja siis ma ütlesin ilmekalt ja oma mahlasemaid pahandamisväljendeid kasutades mida ma asjast arvan. Ja siis natuke veel. Ja siis lahkusin ruumist ja ütlesin endale, mida ma sellepeale endast arvan. Vihastasin enda peale korra ja siis avastasin, kui hea tunne on, kui viha on välja saanud. Ja lendlesin vabana ja seda tehes ilmselt skisofreenilisi signaale välja saates tagasi laste juurde, palusin vabandust, selgitasin, et seda kõike toetavad minu magamata ööd, mil olen siin palavikke jahutanud ja väsimus, mis muudab enda tagasihoidmise superraskeks. Ühtlasi kasutasin ära täiuslikku momenti selgitamaks ka neile, et viha on mõistlik ikka välja elada, sest siis hakkab nii palju parem. Ja ausalt, hakkas ka. Lihtsalt ma oleks olnud õnnelikum, kui ma oleks suutnud ENNE pahandamist end teise tuppa viia viha välja elama. Et neid kakluseid siin rahumeelsemal toonil lahendada. Samas võib olla poleks siis olnud sellist vestlust viha väljaelamise vajalikkusest. Aga elame ja õpime. Ja tegeleme selliste asjadega.

Täna sain oma emotsioone ja väsimust ka aafrika tantsudes ikka täitsa korralikult välja tantsida! Meile oli kokku tulnud umbes kümnepealine djembe(ja muude rütmipillide)mängijatekamp Trummisaurusest ja see energia ja rütmikooslus, mida nad meile tantsuks luua suutsid oli ikka eriti toetav ja äge. See õhtu äratas minus igast asju üles! Häid ja paremaid. Nagu tants ikka teeb. Ja siis ma tantsin kodus ka. Ja kõik lähebki kohe paremaks.

Ükskord tantsutunnis

Ja kui nüüd veel midagi ausalt ära rääkida, siis seda, et see õhtuti või isegi öösiti kirjutamine on selline kaheotsaga asi - ühest küljest on siis nii hea kogu päevale tagasi vaadata ja mõelda, mis toimus ja mida võiks jagada, aga teisest küljest olen ma päeva lõpuks ju alati surmväsinud. Mida teha? Kes ütleks?

Aga kuna praegu tundub, et Viiene on tänase öö nüüd endale valinud, siis lähen ja lohutan ja jahutan ja kaisutan teda ja ei mõtle üldse millelegi muule.


Monday, January 22, 2018

Jaanuarivaibid ja Viiene (22.)

Ma pean ütlema, et üks igavesti huvitav kuu on see jaanuar (või äkki kogu see aasta?). Selline midaiganesvõiboodatakuu. Selline tunne ongi, et homne toob alati midagi totaalselt ettearvamatult lahedat, väljakutsuvat, huvitavat ja vahel keerulist, aga lahedat. Selles mõttes lahedat, et misiganes ka ei juhtuks, siis selline tunne on, et just seda oli mulle praegu vaja. Ütleme nii, et hommikul juhtub midagi ja õhtul saan aru, milleks seda vaja oli. Või kui ei saa ikkagi nüüd nii täpselt, siis vähemalt on kindel tunne, et seda oli raudselt vaja. Kõik on kuidagi paigas ja viib kuhugi. Ja kuna ma siia ikkagi päris kõike ka ei kirjuta, tekkis mul täna tunne, et tahaks kohe päriselt päevikut pidada. Mul on küll see viisaastakupäevik, aga sinna mahub ainult paar lauset iga päeva kohta. Natuke rohkem oleks vaja. Ja praegu tundub olevat selline aeg, et võiks kõik asjad kirja panna ja hiljem lugedes mõista, et siit kõik algaski. Vot sihukesed ajad ja tunded! (ma ise saan jumalahästi aru praegu sellest jutust, aga kui teie ei saa, siis liigume järgmise lõigu juurde)

Tänase päeva märksõna on Viiene. Kuidagi. Sest kui ma praegu meie päevale tagasi mõtlen, siis teda kerkib palju esile. Igasugused sellised hetked olid. Pealtnäha täitsa tavalised, aga millegipärast jäid meelde ja nüüd tulid üles ja lõid selle lõigu.

Kõik on meil siin haiglased - isegi Viiene nuuskab! Ja see on ikka haruldane nähtus! Aga juhtus nii, et Viiene tegi minu joogaraamatust joogaharjutusi ja siis põgenes pahaselt, kui ma seda õndsat olukorda värisevate kätega jäädvustada püüdsin. Ja siis keris end diivanile ja jäi magama! Kell kuus! No ilmselge märk jälle sellest, kuidas ühe väikese inimese keha teab täpselt, mida teha, kui tervist vaja turgutada ja üldse. Tema on see, kes võibki ise niimoodi magama minna, ise end lõbustada millega iganes, teada täpselt mida ta tahab süüa, selga panna jne (tal on alati täpselt läbimõeldud aksessuaarid nt kleeplindist, ühest kindast ja jalaketist koosnev kombo) jne. Ta lihtsalt teab. Ise. See on nii äge.

Tänane jooga-Viiene

No ja kui mina oma joogast (mis oli täna supermõnus ja laadiv ja äge, kus Tiina Karjatse oma gongide ja kaussidega minu tundi täiendas) ja poest koju tulin kell 23, siis leidsin eest Martini ja Viiese diivanil jalkat vaatamas. Sest Viiene jäi ju kell kuus magama ja tõusis kell üheksa õhtul, kui teised läksid hambaid pesema. Ja muidugi ei olnud tal siis enam und. Ja niimoodi sai tema omale  kvaliteetaja isaga ja siis kohe ka emaga - mina pesin nõusid ja tema muudkui sõi ühe õuna teise järel ja rääkis ja rääkis. Kõigest. Juhtumistest lasteaias nädalaid tagasi ja oma lemmikmultikast ja muudest olulistest asjadest. Ja mina muudkui vaatasin teda, seda väikest tüdrukut, kel olid käed-jalad järsku kuidagi pikemaks veninud ja põsed vähemümmarguseks muutunud ja kes rääkis nii paljudest asjadest. Nii toredasti ja ilmekalt. Ja nägi välja hoopis väikese neiu moodi.

Siis tulime magama ja olime kaisus ja rääkisime veel natuke ja kuigi ta arvas, et ta on hommikuni üleval, jäi suhteliselt kohe magama. Ja mina jäin siia tema kõrvale mõttesse ja kirjutama. Et ma pole võtnud piisavalt neid ema-ühetütrepäevi/hetki, mida ma alati muudkui endale lubasin, et ma tegema hakkan. Ja samal ajal need tütred muudkui kasvavad neidudeks siin ümberringi. Ja varsti ma ei teagi enam ilmselt kõikidest nendest asjadest, mis nende eludes toimuvad. Ja kui võimas ja milline au on olla praegu veel nende terve maailm. Ja kuidas ma lasen endal vaadata sellele kohati nii nagu see oleks maailma kõige tüütum asi. See, et mind on kogu aeg vaja igasuguste asjade tegemiseks, aitamiseks, lahendamiseks ja kuidas üks soov saabub kohe teise järel või isegi samaaegselt. Ja ma muidugi saan endast aru ju kaa - see ongi (tihedamini kui) vahel kurnav, kui pidevalt peab kolme väikese inimese soove ja vajadusi enda omadest ettepoole seadma. Lihtsalt täna ma jälle avastasin, et siin elab meil nii palju erinevaid inimesi ja igaühel on nii palju lahedaid mõtteid ja tundeid ja tahaks nende kohta rohkem ja põhjalikumalt teada enne kui nad kõike seda ainult sõbrannadega jagama hakkavad ja minuga enam üldse mitte. Nagu täna õhtul Viiesega õnnestus. Täiesti segamatult.

Head ööd, armsad inimesed. Püüan täna veeta öö magades ja täiesti palavikkudevabalt (ptüiptüiptüi). Ja täiega teadlikult nautides seda madratsil segamini magamist ja lõputuid vaidlusi, kes saab emme kõrval magada ja väikseid nohisevaid öökleidikesi.

Kui Viiene oli Kahene 
Foto: Krista Kõiv


Sunday, January 21, 2018

Lühike ja lööv (21.)

Käisin jooga-sünnitoetaja koolitusel.
Tulin koju.
Tegin muffineid.
Läksime magama.
Jahutan järgmist palavikku.
Puhkan.

Saturday, January 20, 2018

Palavad madratsi- ja pidźaamapeod (20.)

Siin ma istun südaööl laste magamistoas madratsil ja kirjutan teile. Või endale. No kirjutan, ühesõnaga. Ja niimoodi siin pimedas istudes oma arvutiga tuleb mulle meelde aeg, mil Kolmene oli selline kuune või paarine ja ma siin täpselt samamoodi istusin oma arvutiga. Madratsil. Sest tol hetkel (neid hetki ikka aeg-ajalt tekkis) magasid ülejäänud lapsed jälle siin oma magamistoas ja mina siis olin beebiga neile siin seltsiks, et nad ei tuleks öösel meie voodisse kogemata beebi peale magama. Ma mäletan, et ma olin veendunud, et kui ikka kolmas laps sünnib, siis me enam ühte voodisse ära ei mahu. Ikkagi üks on ju beebi (ja ta oli selline eriline minivariant ka - sündides napilt kahekilone) ja tahaks anda endast parima, et ta tõuseks hommikuti vigastusteta. Hiljem selgus, et tegelt mahub ka ühte voodisse põhimõtteliselt, aga kõikide väljamagamise huvides viisime mingil hetkel madratsi hoopis oma magamistuppa ja siis olid küll kõik rahul. Beebi magas voodis ja teised maas madratsil. Ja see süsteem toimis vahelduva eduga lausa kolm aastat! Vahepeal magasid lapsed küll mingitel perioodidel ka oma magamistubades, aga siis jälle kuidagi tulid meile tagasi oma madratsiga. Ja nüüd hiljuti või ütleme siis, et mõned kuud tagasi leidsin, et aeg oleks ikkagi oma abieluvoodi tagasi claimida. Ja ma vist olin endas nii kindel ja otsus oli nii lõplik, et keegi eriti ei protesteerinud.

Nüüd pidin oma esimese lõigu uuesti läbi lugema, et aru saada, kus see koht on, kus midagi pooleli jäi. Ühesõnaga, ma olen siin tagasi, siin laste magamistoas oma madratsiga. Kus ma viibisin mitu kuud, kui Kolmene oli beebi, et olla olemas kõikide laste jaoks ja samas jätta ruumi ka Martinile. Sest selleks ajaks ma veel ei olnud selle madratsi meie magamistuppa vedamise mõtte peale tulnud. Vahel ma ikka kolin siia tänapäeval ka. Tavaliselt siis, kui keegi on haige. Aga ka siis, kui on selline tunne, et lapsed vajavad mu kohalolu tavapärasest rohkem. Siis tulen siia pidźaamapeole (no pigem öösärgipeole), sest ma tean kui õnnelikuks see neid teeb. Ja hommikuks on nad kõik siin minu madratsil kuskil mu kaisus või jalutsis või kõhul.

Nii et nostalgiline värk on siin see keset ööd pimedas tagatoas madratsil arvutiga istumine. Ainult et toona ei kirjutanud ma blogipostitusi, minu meelest. Millest on muidugi kohutavalt kahju. Huvitav, mida ma siin selle arvutiga tegin siis? Mitte ei tule meelde. Mingi aeg otsisin internetist riideid, mida annaks ühele kahekilosele beebile selga panna. Seda ma mäletan. Äkki ma lugesin midagi ka siis. Artikleid? facebooki? No igal juhul olid ajad. Ja nüüd on kõik nii suured. Eriti see beebi, kes on juba Kolmene, räägib asjalikku juttu ja on selline isehakkamasaav (kui ta soovib). Päris mõnus on mõelda. Muidugi on kõik beebid üle mõistuse armsad ja tahaks neid muudkui hoida ja katsuda, aga samas tuleb tunnistada, et ikka väga vabastav tunne on, kui kõik saavad endaga hakkama ja kui kõik võivad probleemideta minna magama ka ilma minuta.

Täna viibin siis teist ööd siin sellisel haigemaja-pidźaamapeol, sest eile püüdsin Seitsmest kaisutades tema palavikku alandada (kusjuures toimis ja on toiminud siiani kõikide laste peal. See käib nii, et tuleb nahk naha vastas aidata oma kehatemperatuuril tema oma ka alla tagasi tuua. Ja nii võimas ja hea tunne on kogeda ja tõdeda, et see reaalselt toimib.) ja täna siis on Kolmese kord. Ta küll ei ole nii tuline, aga olen igaks juhuks valmis. No ja kuna meie Viiene on väga harva haige, siis võtsin tema ka madratsile teisele poole kaissu, sest muidu oleks see ju kriiskavalt ebaõiglane, et tema ei saa kunagi kaisus olla, sest tal lihtsalt ei ole enamasti haiguseid ega palavikku (ptüiptüiptüi). Ühtlasi teen tasa seda aega mille ma täna neist eemal jooga-doula koolitusel veetsin ja kuhu ma ka homme lähen. Nii et olen vähemalt ööselgi maksimaalselt kohal! Ma lähengi nüüd kohal olema!





Friday, January 19, 2018

Teadlikud vanemad ja haiged lapsed (19.)

Täna sündiski lõpuks teadliku vanemluse reede vol 1! Minu ammune unistus olla osa ringist, kus saab vabalt arutleda ja jagada ja mõtiskleda lapsevanemaks olemise ja lapse toetamise ja eeskujuks olemise teemadel, sai täna teoks! Kohtume korra kuus - toetame, kuulame üksteist ja vajadusel aitame nõu ja jõuga. Mõnus hoitud ring ventileerimiseks ja mõne murepuntra lahtiharutamiseks. Igaks korraks valime ka raamatu(d), mida kuu aja jooksul loeme ja järgmisel kohtumisel võtame teemaks. Seega osalt ka selline bookclub-värk (ka minu ammune unistus!). Järgmiseks kohtumiseks loeme läbi Jesper Juuli raamatu "Sinu tark laps" või kui seda ei leia, võib lugeda ka mõne teise tema raamatu. Ühesõnaga, üks tore klubilaadne ring on sündinud! Ja see oli täpselt nii mõnus kui ma ette kujutasin! Ma väga tahaks pikemalt kirjutada ja tõenäoliselt seda ka teen, aga lihtsalt mitte täna.


Sest ma saabusin koju palavikus 1/3 ja köhas 2/3 kleidikeste juurde. Nüüd istun siin laste magamistoas oma pop-up voodis, et olla kõigega, mis nendega toimub reaalajas kursis ka öösel. Et siis siit värske ja puhanuna (mhmh) hommikul jooga-doula koolitusele lipata. Aga ma arvan, et sealsed teemad toetavad ja mõnus ühine ring annab jõudu juurde. 

Kuulsin eile, et see kukk, kelle aasta nüüd kohe lõppema hakkab, näitab veel oma viimast tuld ja tulevärki ja see selgitab niimõndagi päris hästi, sest ma tunnen, et viimasel ajal on kuidagi kõike hästi palju õhus. Mingit uut infot, mis vajab seedimist ja suundi ja väljakutseid viskab muudkui peale ja see on kohati päris väsitav ka. See nüüd ei murra kaela, aga ikkagi on seda natuke palju korraga. Ja see kukejutt sobib selle juurde nii hästi. Varsti tuleb maakoer ja tulikukk peab oma asjad kokku pakkima ja äkki siis rahuneb energia ja kõik see värk ka maha. Enne on veel see sinine täiskuu, muidugi. Ma siis pigem ei hõiska veel  ja elan selle perioodi siin päevakaupa läbi! Ma muidugi tean, et väga põnev oleks ju teil täpsemalt lugeda, mis siin õhus on ja nii, aga ma tunnen, et mõned asjad tahavad ise ja ilma liigse valguseta tulla ja minna. Ma ise vast saan aru, kui ma kunagi seda siin loen. Aga võibolla ei saa ka ja see on äkki veel parem!


Ühesõnaga, jättes selle mõistujutu nüüd sinnapaika, olen ikkagi päris õnnelik tänase päeva üle ja lähen võtan selle öö ka siis vastu, mida iganes ta mulle ka täna tuua ei plaaniks. 




Thursday, January 18, 2018

Müstikamõtisklused (18.)

Ma olen üldiselt vist hommikuinimene. Aga seda mitte jaanuaris. Jaanuaris olen rohkem (polaar)ööinimene. Sest hommikuti ülestõusmine on ikka praegu üks raskemaid asju. Nagu maratoni jooksmine igal hommikul - tohutu tahtejõuga tuleb sellest läbi tulla ja lõpuni minna. Ja teha see otsus, et ma tõesti nüüd ajan end üles ja lähen voodist välja ja siis päriselt ka teen seda kõike. No ja see ei ole ainult hommikuti nii, ikka päeval tuleb ka mõningaid maratone joosta ja end motiveerida igasuguseid asju tegema. Igakord peale pingutust saab end puhkamisega (ja raskematel hetkedel ka ikkagi śokolaadiga) premeerida ja siis tuleb alustada järgmise maratoniga. Ja samas, kui juba algus saab tehtud, siis on kõik kaunis, lihtsalt see pealehakkamine on see, mis seda jõudu vajab.

Lugesin ka täna, et jaanuar ollagi üks keerulise energiaga kuu ja sellest tulebki lihtsalt läbi tulla. Joosta ära see maraton ja siis saada auhinnaks pikemad päevad ja kevad! See natuke aitab küll edasi minna!

Kuu lõpus on sinine täiskuu, ehk juba teine täiskuu sel kuul. Ja veel lisaks kõigele on siis ka kuuvarjutus. Sel ajal tuleks visualiseerida oma õnne ja rõõmu ja unistada ja sellise kuu jõud ja energia toetavad su unistusi ja sind nende täideviimisel pool aastat kuni aasta peale. Jap. Nii oli kirjas. Et kõigesse, millest siis unistad, pead ka ise panustama. Aga et see võimas energia on mõistlik endale appi kutsuda  ja temaga koostööd teha. Ja hea on juba praegu hakata unistama ja oma unistuste elu visualiseerima, et täiskuu ajal, 31. jaanuaril oleks juba Sulle selge, millised asjad kuuvalgele tuua ja mille taha see kuujõud kutsuda.

See kuuteema on üldse nii põnev ja müstiline ja kõik müstiline kutsub mind alati kaasa. Mingi tundmatu ja silmale nähtamatu maailm, mis aeg-ajalt end reaalsusega kokku segab. Ja teate, mina leian ikkagi väga palju kokkulangevusi ja sarnasusi samas tähtkujus sündinud isikute puhul. Ja riielge kui tahate - ma usun, et tähtede seis on üks oluline faktor elus üldse. Nagu ka kuuseis. Ma ei mõista kõike seda lõpuni, aga sisetunne ja kogemused muudkui toovad väikeseid kinnitusi, et mingi tõepõhi nendel on mingil seletamatul põhjusel. Seega, ma jätkan inimeste tähtkujude arvamist ja sarnasuste ja erinevuste otsimist ja analüüsimist selle pinnalt ka. Ma ei arva, et need horoskoobid, mida siin lehtedes iga päev tähtkujude käekäigu kohta kirjutatakse, oleks need, mida lõpuni tõepähe võtta, sest seda on ju kuulda olnud, kuidas päevahoroskoope pannakse toimetustes kirjutama kas uued tulijad ehk lihtsalt keegi, kes viitsib või kellel ei jää muud üle, sest ta ei julge vastu hakata. Aga need horoskoobid, mille astroloogid on koostanud või koostavad inimestele nende sünniaja ja kellaaja järgi lähtudes sünnihetke tähtede ja planeetide seisust, need kuidagi klapivad. Näiteks võin ma päris lihtsasti ära tunda inimese, kes on minuga samast tähtkujust ehk siis Kalade tähtkujust, aga ka inimese, kes on mõnest teisest tähtkujust, mille esindajaid mu teele rohkem sattunud on. Neis on nii palju ühiseid jooni ja omadusi ja äratuntavat ja kokkulangevat sisu.

Hea on mainida, et Kalade tähtkujust inimesed on kõige suuremad müstikafännid eveeer (oi, kindlasti on mitmeid Kalasid, kes tahaks vaielda, aga enamasti on see nii küll, kui nad seda just enda puhul eitada ei taha. Ja muidugi kinnitavad erandid reeglit)! Ja ausõna, ma ei ole seda sellepärast, et tähtkuju käsib. See päriselt kaa huvitab mind kõik juba lapsest peale. Muinasjutud, hinged ja nõiad ja võlurid ja haldjad ja tähtkujud ja teised maailmad ja elu peale surma ja... Mu sees on nagu üks Hallo, Kosmos 24/7! Sest see on ju üle mõistuse huvitav kõik, sest keegi ei oska neid asju päriselt seletada ega kinnitada ega lükata ümber nendega seonduvat inffi, teooriaid. Ja alati on inimesi, kes räägivad oma müstilistest kogemustest ja keegi ei või teada, kas ja kui palju on seal tõtt. Ja noh, eks see vaimne või alternatiivne maailm tõmbab mind ka just seepärast. Et selles on nii palju seletamatut ja seal on kõik võimalik.

Siin on muidugi see nüanss ka, et kesiganes neid horoskoope ka ei kirjutaks - kui mulle satub pihku mõni päevahoroskoop ja ma loen seda, siis oli see mingil põhjusel vajalik. Just seda just sel hetkel lugeda. Nagu kõikide asjade ja inimestega elus, mis mu teele satuvad. Millegipärast just sel hetkel, et millestki märku anda. Ja oma asi siis, kas ma loen sellest midagi välja või lähen edasi ja saan neid märke mujalt seni kuni ma pihta saan, mida nad mulle öelda tahavad. Sama lugu igasuguste kaartidega - see juhuslik kaart (taimekaart või ingllikaart või üldse ruun või kristall), mille sa võtad, tahab midagi öelda, sest muidu poleks just see eksemplar just siis tulnud! Ja selleks, et aru saada, mida siis ta öelda tahab, selleks tuleb appi intuitsioon ehk kuues meel, mis aitab sisetunde abil aru saada, kas ja mis parasjagu õige või kahtlane tundub.

Selline müstiline lugu teile täna öösel. Ma jäin enne magama, tühi postituseleht ees ja nüüd, kell 2 sai siia otse peale tukkumist selline postitus. Nutke või naerge. Või ärge tehke midagi.



Wednesday, January 17, 2018

Vaikus, unistamine ja vanemlus (17.)

Täna oli üks ütlemata mõnus päev! Selles rahu ja vaikuse mõttes. Võtsin aja maha ja kerisin end teki sisse ja et oli kuuloomine, mil tuleb visualiseerida oma tulevikku ja kõiki ilusaid asju sinna sisse, siis unistasin ja mõtisklesin ja unistasin veel natuke. Igasugustest asjadest. Proovisin seda tehnikat ka, kus tuleb kujutleda seda tunnet, mis on, kui unistus on täide läinud ja lihtsalt lasin endal unistustega kaasa minna ja hästi palju mis-oleks-kuisid lasin ka tulla ja minna. Seda ei juhtu väga tihti, et oleks selline aeg lihtsalt niimoodi olla. Ilma aja surveta. Mu tervis oli ka väga tänulik ja tunnen end juba täitsa hästi, võib öelda isegi!

Ja see vaikus! Ma ei tahtnud tükk aega isegi muusikat kuulata. Lihtsalt kellad tiksusid ja lumi sadas akna taga. Ega ikka looduserütmide vastu ei saa. Kui on talveaeg, on hiberneerumiseaeg ja kõik peaksid küünlavalgel sokki kuduma ja regilaule laulma ja lihtsalt puhkama. Muidugi ei ole see ju tänapäeval enam reaalsus, aga mõne päeva kaupa ikka võib, kui saab! Ma tegin täna seda puhkamist ja olemist siis.

Ja õhtul koristasin oma kodukest ja kuulasin Kadi soovitatud audioraamatut "No Bad Kids" Janet Landsburylt. Janeti artikleid ikka loen juba mõnda aega ja lehte jälgin ka, aga jube mõnus oli lasta nõudepesemise ajal tal kohe järjest kasulikke teemasid läbi võtta ja selgitada. Kohe pikemalt ja süvendatumalt. Näiteks - millal ja miks on hea piire seada ja milliste tehnikatega aidata enda vihastumist ära hoida ja sekka lapsevanemate kirju küsimustega ja tema vastuseid nendele. Superkuulamine! Mul on veel kuskil pool raamatut jäänud kuulata, aga juba on see mind väga palju toetanud. See on fantastiline täiendus minu suurele lemmikule Shefali Tsabaryle, kes pigem läheneb vanemlusele natuke filosoofilisemalt ja just olemusekesksemalt ja vanema enda isiku arengu seisukohalt, aga Janet Landsbury raamat on hästi praktiline ja rohkete näidetega päriselust ja lastest. Ta muidugi ikka selgitab ka, mis tema mõtete ja soovituste taga on ja seda väga lihtsalt ja loogiliselt (ikka seesama, et laps on inimene ja räägi temaga nagu inimesega, mitte ülevalt alla või kuidagi alavääristades beebikeeles jne), tuginedes oma pratikale kolmelapseemana. Ma ühesõnaga leian, et need kaks raamatut võiksid olla hea paar ühele lapsevanemale läbitöötamiseks, kui ta soovib teadlikumaks vanemaks saada.

Kirjutasin just oma viie aasta päevikusse, mille ma eelmisel aastal ostsin ja juba on aastaring täis! Juba on põnev kirjutada ja vaadata, mis toimus eelmisel aastal samal ajal. Näiteks täna üks aasta tagasi olin ma ka kodus, aga tantsisin ja koristasin ja nautisin naiste Tartutripi järelmõjusid. Hea puhkus oli. Tantsu ja mängude ja naisteteemadega! Veebruaris läheb kordamisele!

Homme on neljapäev, mis tähendab, et mind ootab ees päev smuutide, lastejoogade ja naistejoogaga. Neljapäevad on minu jaoks tohutult laadivad - need inimesed ja lapsed ja see mõnus ootus, kuidas iga tund end looma hakkab, see on kõik kokku ikka nii hea tunne. Selline õige tunne.

Head ööd! Kell ei olegi üks! Ega pool kaks! Ma jõuan enne südaööd magama!

Kolmene joogalõdvestuses. Peaaegu lõdvestunud.


Tuesday, January 16, 2018

Tänane aus talveuni (16.)

Kuna oli tegusamapoolne päev mitme mõnusa tunni ja samas ka mõne väljakutsuvama tööküsimusega, tervislike põhjustega ja lõppu lisandusid
veel mõned kodusemad tegemised nagu väikeste inimeste siia-sinna sõidutamine ja koguperepoodlemine, siis olen teeninud välja varasema magamamineku koos (loodetavasti) väljapuhkamisega. Eriti arvestades, et kõik ülejäänud siin mu ümber juba magavad kutsuvalt. Tahan ka. Kuigi tegelt ju tahaks kirjutada ka.. Ma olen juba nii harjunud siin jagama igast peastoimuvaid asju. Aga täna austan oma piiri ja lähen ikkagi ära unele. Head ööd.
(aga postitus on kirjas ja kõik on jokk!)

Sest keegi ei taha, et minuga homme pudrulauas nii juhtuks. 

Monday, January 15, 2018

Sinine esmaspäev ja mööduvad jänesed (15.)

Viiene tegi pilti. Koduelust. Päris tabav. Mul on sall, sest mu kurguvalu tuleb ja läheb ja kõik on ikka veel siin.

Täna siis pidi olema see esmaspäev, mis on kõige masendavam esmaspäev aasta jooksul üldse, kuulsin ja lugesin. Ma ei tea, minu meelest oli selline keskpärane esmaspäev. Esmaspäevad on minu jaoks sellised, et ma muudkui jooksen ja rahmeldan ja üritan aega kinni püüda ja kunagi ei saa. Kõige rohkem aega võtavad nädalaalguse töötoimetused - tunniplaanid, üritused ja muud jooksvad küsimused, aga ka laste viimine sinna-tänna ja toomine sealt ja teisest kohast ja siis õhtuse tunni ettevalmistamine ja läbiviimine kah takkaotsa. Meil on lastega kokkulepe, et ma olen hea meelega nendega esmaspäeviti kodus, kui nad lasevad mul tööd ja oma vajalikke nädalaalguseasju teha. No mul on tunne, et see hakkab neile peale mõnda kuud kohale jõudma. Paar korda ikka tuleb hommiku jooksul seda kokkulepet kurbade silmadega meelde tuletada ja märkida, et ma ikka väga tahaks, et see kokkulepe pikeneks automaatselt igal esmaspäeval järgmiseni. Ja siis nad mõistavad. Kusjuures palju paremini siis, kui ma seda just niimoodi rahulikult ja kurbade silmadega teen. Ausalt ja inimlikult. Nagu ma ise tahaks, et keegi mulle teeks. Mulle hakkab ikka aina enam kohale jõudma jälle, et tegelikult ei ole teadlik vanemlus mingi imeasi või suur tarkustekomplekt, mida peaks aastaid omandama. See on tegelikult superlihtne ja -loogiline. Nagu vanasõna: " Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehtaks." või "Kõik tuleb ringiga tagasi" või "Mida külvad, seda lõikad" või "Nagu küla koerale, nõnda koer külale"(oli ikka niipidi või?). No selles mõttes, et ole inimlik, noh. Oma lastega suhtlemisel. Nagu Sa oled teiste inimestega. Onju lihtne? Teoorias. See on lihtne teoorias. Aga teooria on ka ju pool võitu juba. Või natuke vähem.

Sest praktikas tuleb muidugi mängu kogu see kräpp, mis siis üles tõuseb, kui mõte ja meeled tööle hakkavad ja selle sisetunde ja südamesoojuse ja armastusevärgi kuhugi keldrisse eest ära lükkavad. Ehk siis kõik need vanad mustrid ja väsimus ja kahtlused ja hirmud ja teiste arvamused ja kogu see suur hinnanguteosakond - see tuleb üles. Ja segab kõige niimoodi lihtsa ja loogilisena tajumist.

Aga siis lähed lihtsalt korra aknast välja vaatama ja jänes jookseb  mööda. Täiesti ehtne jänes metsast. Ja siis on selline tunne, et see jänes raudselt jooksis mööda, et öelda niimoodi pooleldi reggae-stiilis: "It´s all gonna be alright".

Ja see jänes tuletas mulle praegu meelde seda, kuidas ükspäev ühe kõrvaltänava kuke kiremine tuletas mulle meelde seda, et ma ikkagi vist elan maal! Kui sulnis!

Tervitan jänest ja kukke!


Sunday, January 14, 2018

Kesköised mõtisklused ja tomatisaiad (14.)

Selline aus pealkiri. Ma tean küll, et ööd on magamiseks, aga kui ikkagi lõpuks saabub see aeg, mil kogu ülejäänud maja magab, siis on niiinii mõnus siin omaette istuda, kirjutada, natuke saaliasju nokitseda, rõõmustada kõikide heade asjade üle, mis täna tabasid ja mida tänasest on mõnus kaasa võtta.. Sest praegu on täpselt see aeg, mil on AEGA seda teha. Keegi ei sega. Kõik magavad ju. Ja see segamine ei ole ju tavaliselt selline pahatahtlik ja tüütu (eriti). Ma ju tahan tegelikult, et mu lapsed tahavad mind segada, et teha koos toredaid asju. Ja siis ma peangi valima, kas ma pahandan segajate peale ja näen kurja vaeva, et teha oma asju kuidagimoodi, pauside ja protestikisa saatel päeval/õhtul või lasen kõigil õndsasse unne vajuda ja tulen siis oma asjade juurde, kaotades aga seetõttu ööunetunde. Täna igal juhul valisin selle viimase variandi. Ja praegu olen muidugi oma otsusega suhteliselt rahul. Hommikuvalgus võib paljastada kahtlusenoote. Aga kuna homme keegi meie maja naistest kohe hommikul kuhugi minema ei pea, siis olen vast tänase öö väljateeninud.

Tegin endale tomatiga sepikut! Selline mõnus nostalgiline sepik tomati ja pipraga. Nii hea. Nende nostalgiatoitude vastu ikka ei saa. Näiteks kartulisalat - see, mis on kodus tehtud. Vastupandamatu. Kusjuures lapsed keelduvad poesalateid söömast, aga koduseid söövad täitsa hea meelega. Samamoodi ka mina. Ainuke poesalat, mis on super, on Biomenu oma. Seda ma küll armastan. Teine nostalgiatoit, mis oma müstilisel moel mulle ikka mõjub, kuigi ma kana juba ammu ei söö, on minu ema retsepti järgi valmistatud hapukoorekanakaste. Ehk et hautatud kanatükid kastmes. Seda söödi kartuliga (mida sai veel niimoodi kahvliga sinna kastme sisse hakitud...). Meie peres on nii, et mina liha ja linde ei tarbi (kala ja mereande küll), aga aeg-ajalt teen ülejäänud perele lihatoite. Ja siis ma tegin neile seda legendaarset kanakastet. Ja pilt läks silme ees kirjuks sellest soovist seda kohe sealsamas kulbiga süüa. Olgu mainitud, et mul läheb üldiselt kanakeedulõhna peale süda pahaks (kujutate ette, kui mõnus on mul seega sõita mitmeid kordi nädalas linnuvabrikust mööda ja tunda seda poolpahaksläinud kanarupskite lõhna oma autot ja meeli täitmas), aga vot selle hapukoorekanakastme peale ei läinud. See tekitas hoopis tohutu isu ja kiusatuse. Ja niimoodi, eneselegi ootamatult, sõin ma seda mitu taldrikutäit. Sest nii suur soov oli seda jälle saada - täielik lapsepõlvekoduidüllimaitse. Ja peale seda ägisesin ega tundnud tegelikult end üldse füüsiliselt hästi. Kuidagi raske oli olla. Kusjuures need, kellele ma selle üldsegi tegin, ei hoolinud sellest absoluutselt. Hea, et Martingi sõi. Peale seda pole ma jälle ei kana ega seda kastet söönud. Sest seda kastet ma ei ole enam teinud, kuna keegi peale minu ju seda ei sööks. Ja minu kaine mõistus, keha ja sisetunne ikka ju tegelikult ei taha seda. Aga nostalgia vastu ei saa. Veel üks hea näide on küpsisetort. Klassika. Ja iga jumala kord peale söömist on mul tunne nagu ma oleks see hunt, kellele kivid kõhtu kinni õmmeldi (kusjuures ma siiani ei saa aru, kesse õel inimene kirjutab muinasjuttu(desse!) sisse sihukese kättemaksuviisi. Et lõikame kõhu lõhki ja paneme kivid sisse ja õmbleme kinni. Super. Täiesti loogiline. Miks mitte. (MIKS!?)). Aga näidake küpsisetorti - Grete rõõmsalt platsis ja sööb ise kolm tükki ja laste jäägid ka veel ära. Ja ma teadlikult ei lasku kirjukoerakoogiteemasse praegu.

Ma arvan, et see nostalgialugu räägib sellest, et mu keha on ammu kohal, aga meel ei suuda end kokku võtta ja keha soovitusi järgida. Ehk et mu keha on nagu selline sirgjooneline ja täpne ja kindel ja lihtne ja selge meesenergia, aga mu meeled sellised voolavad ja emotsionaalsed ja mõjutatavad nagu naisenergia. Ja see meesenergia võiks seda naisenergiat natuke ohjata. Aitäh.

Ja selliste oluliste tomatisaialugude pärast ma olengi siin öösiti üleval. Goodbye and good night!

P.S. Lisan lõppu ikkagi veel, et oli selline traditsiooniline pühapäev pannkookide, tantsutundide, kohvikuskäimise, meisterdamise ja suurte inimeste trennidega . Ja me nägime täna päikest, mille ümber oli halo! Vägev! Mul pole kunagi enne olnud võimalust sihukest asja näha!

Tänane harilik päike ja halo. Nagu iga teine päike ja halo. Mida ma pole elus kunagi näinud.

Valin kooki uues Viimsi kohvikus Lyon Foto: Viiene

Boholinnumajad exclusive - make your birds feel cool and special!

Saturday, January 13, 2018

Loominguline laupäev ja koolimõtted (13.)

Kõigepealt saan suure rõõmu ja täiesti rahuliku südamega kinnitada, et ma võin ka täna õhtul endale õlale patsutada teadliku vanemluse lainel surfamise eest. Tõesti, ma tunnen, et ma olen ka täna väga kohal olnud ja suutnud end ja oma sõnu tagasi hoida kõikides klassikalistes probleemolukordades. Kas see hakkabki nii olema nüüd? Sest juba teine päev on ja inimesel ikka tekib sellise aja peale juba suur iha hakata tulevikule ootuseid seadma.

Täna hommikul oli meil saalis üks eriti lahe töötuba ka (loomingulisuse, spontaansuse ja rõõmu äratamise töötuba FYI), kus ma käisin ja mis täitis mu ematassi, mis omakorda ju muutis mind rahulikumaks ja rõõmsamaks ja rahulolevaks, sest ma võtsin endale aega ja tegin midagi sellist, mida mina tahan teha. Seega ilmselt ka see oli üks põhjustest, miks päev ja õhtu nii kenasti ja harmooniliselt möödusid. Püüdsime päeval veel linnumaju meisterdada ja siis tegime koos peedirisotot. Ja lapsed aitasid eriti suure õhinaga ja täiesti nutmaajavalt kaunist koostööd tehes lauda katta ja salatit hakkida ja siis me sõime kõik ühise laua ümber õhtust ja see oli lihtsalt täielik idüll. Täpselt selline, mis jääb niimoodi pildi ja tundena sisse ja nagu selliseks majakaks, mis näitab, millised ühed laupäevaõhtud olla võiksid ja mille poole siis raskematel laupäevadel ikka unistavalt vaadata.

Ja nüüd jätkan ma üldse koolilainel. Sest sellest ma tegelikult siia kirjutama tulin. Lihtsalt enne kirjutama asumist mõtlesin korra, et tegelt võiks ikka tänase päeva kohta kirjas olla ka midagi üldisemat ja kokkuvõtlikumat. Sest hiljem lugedes on nii hea jälgida, kuidas see aeg möödus siin ja mis õhus oli. 

Ja nüüd alustan siis ikkagi selle kooliteemaga. Ma olen viimasel ajal väga palju sellel teemal mõtisklenud - Seitsmene läeb sügisel kooli ja teised ka kohe varsti. Ja see on seega aktuaalne. Olnud juba mitu aastat, tegelikult. Praeguseks hetkeks oleme teinud otsuse, et lapsed lähevad siia kodukohakooli. Me oleme siin kaalunud igasuguseid variante ja püüdnud leida parimat lahendust. Ja otsus on praegu seesugune, sest ma tahaks, et lapsed saaksid osa kogukonnaelust, neil oleks vabadus ise kooli minna ja koolist kuhugi tundi või koju. Aeg, mis sellele logistikale kulub, oleks minimaalne ja seda saaks millelegi muu jaoks kasutada. Lisaks see, et kõik koolisõbrad elavad ka siinsamas meie ümber. Ma näen seda praegu, mil nad käivad hoopis teises vallas lasteaias, kuidas nad selle tõttu jäävad ilma spontaansetest külaskäikudest lasteaiasõprade juurde ja kõrvale kogu sellest kogukonnamelust. Sest me viime nad ju alati peale lasteaeda koju. Ja minu meelest on see nii oluline siin oma kodu lähedal toimetada ja ümbritsevate lastega koos üles kasvada ja koolis, ringides ja ka pereti läbikäies. 

Kindlasti meeldiks mulle tegelikkuses selline väike bullerbykool, mis asuks keset loodust ja oleks hästi mõnus kodune ja soe ja toetav. Ja lapsekeskne ja samas just kasutaks õppemeetoditena  palju arutlemist ja koostööd ja praktilist tegevust. Ma olen juba ammu universumile mõista andnud, et siiakanti kuluks selline kool ära. Ja ma hea meelega lööks seal kampa. Ja saadaks oma lapsed sinna. Tegelikult läheb aeg ju pidevalt edasi ja iga aastaga muutub suhtumine haridusse ka minu meelest teadlikumaks. Sest õpetajad täiendavad end ja uuema põlvkonna õpetajad on nii ehk naa juba natuke avatumad ja sallivamad. Ja mine sa tea, äkki avabki mingil hetkel mõni väiksem ja bullerbylikum kool ka siinkandis oma uksed ja pakub alternatiivi suuurtele tavakoolidele. Elame-näeme!

Aga on nagu on - meil on need koolid, mis on. Praegu siis võtame need variandid vastu ja läheme edasi. Ja väga palju oleneb kindlasti ju õpetajast ka - milline ta inimesena ja juhina on, milliseid õppemeetodeid ja lähenemist kasutab ja kui avatud meelega (ja südamega) ta on. Ja selliseid õpetajaid ikka leidub ja igal pool. Nii et natuke nagu loterii on see ka. Ja põnev. Ja lapsevanemana saab ka ju klassis ja koolis aktiivsem olla ja natuke kaasa mõelda ja sellega oma värvi juurde anda. Ja kui hoida vanemana lapsega head sidet (no püüelda selle poole), teda kuulata ja temaga aega veeta, siis saab ka ehk natuke aimu, mis tema väljakutsed on, et vajadusel teda nendest läbitulemisel toetada. Sest kokkuvõttes on niikuinii siin maailmas hea osata suhelda kõikide inimestega, millised iganes nende vaated ja taust ja sellest tulenev käitumine ka ei oleks. Võib olla ongi hea seda kõike jooksvalt läbi kooliaastate teha. Aga toetatult, teadlikult janii. 

Seega, kuni mu lapsed veel koolis ei käi, ei oska ma ju ka tegelikult hinnata, mis saama hakkab. Mul on ainult mingi ettekujutus, kuidas tänapäeval kõik koolis käib ja veel siin koolis. Ja siinkohal usaldan elu ja tegelen kõikide raskemate kooliga seotud teemade ja inimestega siis, kui see aeg kätte jõuab ja seni elame õndsat lasteaiaelu edasi. 

Ma tahtsin veel natuke täpsemalt unistada, et milline see ideaalne kool oleks, aga uni tuli. Ja see teema ei sure ja ilmselt tuleb niikuinii varsti uute asitõendite valguses jälle käsitlemisele. 
Head ööd!

P.S. Ma hea meelega loeks teie unistustest ja koolist ja headest mõtetest ka! 


Friday, January 12, 2018

Heaemapäev, naised ja reede (12.)

Täna oli minu jaoks päris suur päev, sest ma tundsin, kuidas ma olin üle piiika aja hommikust õhtuni (no lapsed tulid lõunaajal ja ma lahkusin pool kuus õhtul) päriselt ja reaalselt ja füüsiliselt ja emotsionaalselt Teadlik Vanem! See tähendab, et ma suutsin end kontrollida ja olla mõistev ja rahumeelselt tülisid lahendav ema kõik need kuus tundi, mil ma lastega koos olin! No fain. Kuus tundi ei kõla muidugi nii suurejooneliselt kui ma tahaks praegu. Aga see on oluliselt rohkem kui ma viimasel ajal olen suutnud järjest see Vanem olla! Ja väikestest sammudest kõik ju algabki, eks! Pluss, selle kuue tunni sisse jäi ikka mõne kleidikese paar eriti emotsionaalset murdumist ka. Seega topeltpunktid! Ma olen vist tagasi!

Ma pean ütlema seda ka, et ma olen tegelikult olnud teadlikust vanemlusest (mis siis hõlmab lapsega kooskasvamist teda ärakuulates, mõista püüdes ja rahumeelselt tema emotsioone taludes ja teda nendega toimetulemisel aidates ja üldse teda inimesena koheldes) vaimustuses ja seda niimoodi püüdlikult rakendanud mitmeid aastaid. Ilmselt sai see alguse Seitsmese sünniga või isegi natuke enne seda. Ja see kõik on alati olnud loogiline ja toiminud ja end igasugustes olukordades tõestanud ja nii.

Kuni mingi hetkeni, mil ma hakkasin oma aega rohkem väljaspool kodu veetma, ehk teisisõnu - oma energiat ka töösse suunama. Jooga, saal, üritused ja kõik see värk. Kuskil siis eelmisest kevadest. Sest siis, nagu ma ka tabavalt olen kirjutanud, sai saalikesest nagu minu neljas beebi, kes hakkas endale aega nõudma. Aga see neljas beebi on siiani ikka päris palju nõudlikum kui üks beebi tavaliselt on. Võib olla ei ole ka? Ma ei mäleta enam, kui nõudlik üks beebi on! No on nõudlik, aga tema muresid sai tavaliselt lahendada süllevõtmise- ja kaisusmagamisega. Saalibeebi vajab palju rohkem aktiivset tähelepanu ja energiat. Ja noh, olgem ausad - ikkagi ju neljas beebi. Ehk et teisi lapsi on ka veel kolm ju.

Niimoodi see kõik algas siis - teised olid alguses kannatlikud ja sama iksaited kui mina, kuni nad said aru, et see vist jääbki nii olema, et ma olen pidevalt saalis. Ja kui ma kuhugi minema pidin, siis alati saali. Kuni Seitsmene ütles, et talle tundub, et ma armastan saali rohkem kui neid. No klassikaline emotsioon, kui perre lisandub beebi. On ju? Ja nii see olukord on siin muudkui süvenenud ja saalibeebi muudkui nõuab tähelepanu. Isegi siis, kui ma ei pea seal füüsiliselt olema. Saalibeebi vajab tähelepanu ka siis, kui teised tahaks minuga mängida või meisterdada. Ja ma alguses püüdsin kõiki võrdselt kohelda ja muudkui lohutasin end, et see on niimoodi ainult alguses ja kohanemine ongi raske ja küll ma selle tasakaalu leian.

Ja siis ma leidsin end hoopis olukorrast, kus tuli välja, et kõik need mustrid ja reaktsioonid, mis ma arvasin, et on ammu kadunud, tulid mulle appi! Noh, et ma olin ju väsinud end sajaks tükiks jagamisest ja vajasin abi ja siis need mustrid tulidki lahkelt (Tänks.). Ja hakkasid minu laste peale ärrituma ja nendega riidlema ja tagantkiirustama ja isegi vihastama! Ja kasutama igasuguseid väljendeid, mille ma arvasin, et olen ära unustanud. Ei ole. Ikka alles on kõik.

Ja siis tuli aastalõpp, väike selline puhkuseaeg ja järelemõtlemiseaeg ja siis see kõik mulle lõplikult kohale jõudiski, et kuhu me omadega jõudnud oleme. Tuli tõdeda, et kui ma ei taha suhteid oma väikeste inglikleidikestega täiesti ära rikkuda, siis võiksin need vanad head vanemluseraamatud ja artiklid ja videod üles otsida, võtta aega, et nad uuesti läbi töötada, paremad põhimõtted ja nõuanded oma käitumisega sünkrooni viia ja hakata jälle neid vanu mustreid üle kirjutama. Sest kui ma ikka oma teadlikkust ärkvel ei hoia, võib ta jääda lausa mingisse sajaaastasese unne ja mustrid tulevad võtavad trooni üle. Ma siis olin ise see prints nüüd, kes selle teadlikkuse üles suudles.

Ja lugemine viis mind lainele ja ma sain aru, et see lainelolemine ja järjepidevus on ka siinkohal võti õnne ja rõõmuni ja nii sündisid need teadliku vanemluse reeded ja tugigrupp. Sest ma tean, et meid on rohkem! Meid, kes me püüame toetada oma lapsi kõigest hingest ja hoida suhteid ja teha koostööd ja kasvatada mõnusaid, kaastundlikke ja õnnelikke inimesi! Koos on nii palju pareeem!

Täna õhtusel naistereedel jäime veel hiljem lobisema ja see ühine laste ja elu üle arutlemine ja arusaamine, et meil on tegelt kõigil ikka samad mured ja mustrid, millega maadelda, see andis jälle hirmsat moodi sellist kindlustunnet ja motivatsiooni ja jõudu juurde! Ma usun, et see teadmine, et õhtul saab jagada ja arutada igasuguseid elulisi asju, see juba hoidis päeval mind inimesena (mitte mingi kurja kollina, kelleks ma võin vahel muutuda!). Super, naised. Ma lihtsalt tunnen peale iga naistereedet, kuidas kõik on palju selgem ja loogilisem ja voolavam ja elu usaldamine on see, mida edasi teha. Mida ma ju tean. Aga ikka unustan vahel teada.

Palun, ma tahan olla see ema jälle (pluss saalibeebi)! Aitäh!


Thursday, January 11, 2018

Minu töine neljapäev ehk kuidas ma asjalik olen (11.)

Neljapäevad on minu päevad. Lapsed on alati siis lasteaias ja mina annan tunde hommikul, lõunal ja õhtul. Ja vahepeal valmistun tundideks või tegelen uute ürituste väljamõtlemise või loomise või läbirääkimistega või olemasolevate elushoidmisega. Kuulan Spotifyst kõrvale tujule vastavat muusikat ja söön seenepelmeene. Okei, ma ei söö neid pelmeene igal neljapäeval, aga sel neljapäeval sõin. Gyosa shiitake pelmeenid (need on lihtsalt nii head). Ja need pelmeenid on lihtsalt sümbol. Ühesõnaga, ma ei pea siis suuri lõunasööke valmistama ja see teeb mind väga rõõmsaks, et selliseid päevi on ka, mille jooksul ma ei ei pea peaaegu et hommikust õhuni mõtlema, et mida me täna sööme. Ja see on ikka täielik vabadus!

Ehkki praegu on päris raske end motiveerituna hoida ja hommikul voodist välja saada ja üldse päiksena särada (sain täna teada, et praegu on kõige masendavam aeg ja et esmaspäeval on blue monday, mis on aasta kõige depressivsem päev, mil tasuks oma kurbadel lähedastel silm peal hoida), siis tänane tööpäev andis mulle hoopis sära ja jõudu juurde! Need inimesed - suured ja väikesed annavad mulle igal korral nii palju positiivset energiat ja tunde, et ma olen ikka niii õigel teel omadega praegu. Aitäh!

Ühesõnaga, minu õppetund tänavustest pühadest on see, et ei tasu end seal jõuluajal ikka täiesti lõdvaks lasta ja kõiki rütme lihtsalt maha visata. Hommikujooks, jooga, muusika, kunst - misigaens on see, mis hoiab lainel, seda ei ole mõistlik täiesti nullida. Pärast on lihtsalt sada korda keerulisem tagasi rütmi saada. Nii, et oleks jõudu ja tahet ja rõõmu ja värki. Ma nüüd siin lapin rütmiauke juba nädala algusest ja tuleb tunnistada, et hakkab vaikselt looma! Ja ma kirjutasin selle lõigu spetsiaalselt järgmise aasta iseendale, et ta seda loeks ja endale meelde tuletaks, et see on superoluline.


Wednesday, January 10, 2018

Filmijutud ja sarjajutud ja kolmapäev (10.)

Tere kolmapäevast! Võtsin endale täna vaba päeva - lapsed läksid lasteaeda ja mina sain siin olla oma mõtetega ja oma koduga kahekesi. Sellisteks päevadeks on plaane alati rohkem kui ükski lihtinimene neid täita suudaks, seega juba hommikul otsustasin, et võtan vabamalt ja jätan endale ruumi mõtlemiseks ja loomiseks. Natuke nagu ma reedel tegin. Siis on uutel ideedel ja inspikal ruumi tulla.

Ühtlasi vaataisn lõpuni filmi "Teesklejad", millega me ühel õhtul Martiniga alustasime, aga tema väsis ära ja mina hakkasin ühe jubeda hingamiskoha peale kartma ja panin suure hirmuga teleka kinni. Ja läksin ka kiiresti magama. Sest selliseid kurjakuulutavaid ööstseene on palju turvalisem päeval vaadata. Või hommikul. Ja nii ma tegin! Muidu ma olen üldse kuidagi nõrganärviliseks muutunud ja enam ei taha näiteks üldse õudukaid vaadata. Kunagi mulle hirmsasti meeldisid igasugused psüühikal mängivad õudukad (mitte need kirvega, aga need kummituste ja müstiliste inimeste ja selliste asjadega), aga peale lastesaamist ei julge ma nende peale enam isegi mõelda (appi, see jube mustade juustega tüdruk filmist "The Ring" on siiamaani kõige jubedam asi üldse, mida ma tean. Sest õnneks ma pole näinud filmi "The Grudge". Need jaapanipärased või jaapanlaste järgi tehtud õudukad on minu meelest need kõige hullemad. MIKS peaks keegi tahtma neid näha?! Miks MINA tahtsin neid vanasti kogu aeg näha?! Koos õega veel vaatasime ja olime nii õnnelikud. Hirrr-muuus). Täiesti softiks olen mutunud. Isegi tagaistmel sõitmine ja millegi muu kui tee jlgimisega tegelemine ajab iiveldama. Ma olen kindel, et see on raseduste subprodukt. Et rasedana hakkas mingi jama peale ja lõpuks ei läinudki ära. Aga muidu see Teesklejad oli päris hea vaatamine! Ka natuke närvidel ja psüühikal mängiv. Pluss ilusad inimesed ja täitsa hea meel on, et ma selle lõpuks vaadatud sain!

Kui siin juba jutt filmidele läks, siis vaatasime täna Martiniga ka seda uut sarja "Suured väikesed valed", mida soovitas mulle Tiina (aitäh!). Kaks osa oleme nüüd ära vaadanud ja seal tuleb ka ikka sellise pildi kokkupanemisega tegeleda, et kes mida ütles ja samal ajal mõtles ja kuhu segased suhted ja reaktsioonid viivad. Päris põnev. Ja näitlejatöö üle ei saa ka kurta - Reese Witherspoon ja Nicole Kidman ju! Eks ta muidugi on selline ülepaisutatud ameerika rikaste küla värk, aga minesatea, äkki see elu käibki seal niimoodi. Et kõik muudkui skeemitavad ja maksavad üksteisele kätte ja valetavad ja teevad head nägu. Ja meil on nii hea siinpool ekraani oma diivanil rõõmustada oma draamavaba elu üle. Igal juhul oli see täitsa paeluv vaatamine ja teeme seda vast edasi. Aga meil ei ole moodsat internetivaatamist siin, vaid vana hea telekas, nii et meie ootame nädal aega nagu vanasti, et uut osa näha. Samas, need, kes vaatavad mujalt, peavad ju ka ootama, kui on tegemist uue sarjaga. Ja nagu Martin tabavalt ütles: kui me liituks sarjadevaatajate klubiga ja kasutaks ka Netflixi või muid neid selliseid (ma ei tea neid, sest meil ei ole ju!), siis me ilmselt kulutaks nende vaatamisele liiga palju aega. Tundes ennast on sellel tõepõhi all (kunagi, kui pidin bakatööd kirjutama, vaatasin vist terve hooaja Grey Anatoomiat ühel päeval. See oli see vana hea "ainult üks osa veel" lõks)!.

Ja vastukaaluks fiktsioonidele kasutasin ka täna mõistlikult laste magamapanemiseaega tehes meditatsiooni! Lisaks sellele, et ma saan olla laste juures ja oodata, kuni nad uinuvad (see on kuidagi armas aeg ikkagi, kui ma pole surmani väsinud ega jõua sellepärast seda teadvustada), saan ma ka seal õndsas pimeduses teha igast joogavärki. Ja kuna mul on enamasti vaja ka mantrat kasutada, siis ma igakord rõõmustan, et lapsed saavad ka sellest energiast ja toimest passiivselt osa. Pluss saavad unelaulu. Perfecto!

Unelaulunoodil ma lõpetan ka. Sest homme on neljapäev, mis tähendab mitmeid minuantavaid lastejoogatunde ja naistejoogatundi, seega, et ma oleks igati puhanud, võtan otsuse vastu ja puhkan!

Hjadööd!


 Foto: Riina Põhjala 

Tuesday, January 9, 2018

Piirid ja piiritus ja kus on piir, ah? (9.)

Eile jagasin teadlike vanemate grupis üht pisikest videoloengut või inspiratsioonisüsti, mis räägib eriti kokkuvõtlikult, aga mõtlemapanevalt piiridest, nende seadmisest ja mida need piirid tähendavad. Ma mõtlen sellele siiani ja tekkis suur soov seda sellepärast ka siin blogis jagada. Sest see on teema, mis on praegu üleval ja millega ma aktiivselt tegelen juba teist päeva (no tegelikult muidugi kauem ju, aga ütleme siis et nüüd on taaskord see õhus). Homme austan oma piire ja veedan täisväärtusliku kodupäeva. Agi jutt piiridest ja piiritusest jätkub siit:

Selles lisatud väikeses videos (Asub selle postituse lõpus. 2,21 minutit! Selle leiame ju ikka ju!) räägib Dr Shefali Tsabary (minu teadliku vanemluse guru) meile piiride seadmisest ja mida piiride seadmine tähendab. Sellel nähakse tihti sellist negatiivset alatooni, mis justkui ei sobi kokku kiindumussuhte ja läheduse ja sidemega, aga nagu Shefali nii lihtsalt ja lühidalt selgitab, siis just see piiride seadmine eelkõige oma vajaduste ja eneseväärtuse tunnistamiseks nii endale kui teistele meie ümber - partnerile. lastele, sõpradele ja vanematele ja vahel ka võõrastele, on see, mis loob aluse headele ja tervetele suhetele. 

See julgus ja tahe öelda "Ei", on ikka kunst omaette. Mina olen üks neist, kellel see õnnestuda ei taha ja siis ma siin niimoodi aeg-ajalt ikka maadlen nende tagajärgedega - magamatus (sest ma ei ütle "ei" mingitele toimetustele ja harjumustele), väsimus (mis on selle tagajärjeks), kurbus, et ma ei suutnud öelda seda, mida ma tegelikult mõtlen ja et ma ei võta endale seda aega, mida ma tean, et ma vajan, et üldse normaalse inimesena funktsioneerida (sest ma arvan, et ma jaksan kõike ja korraga, aga tegelikult avastan, et minu võimete ja jõu piir oli mõnda aega tagasi).
Ja lapsevanemana on ju see piiride seadmine veel eriti aktuaalne - eriti, kui on arusaam, et hea lapsevanem on see, kes ei kurvasta last ega tekita temas kurbust, viha ja solvumist. Ja ma saan väga hästi aru sellest, kust see tuleb - vast ikka sealt, et tahaks olla autoritaarse vanema/täiskasvanu vastand, milline meie ajal väga levinud oli. Ja me mäletame, kui ebameeldiv tunne oli see, kui keegi meid jõupositsioonilt ilma igasuguste selgituste ja põhjendusteta, kerge alandusnoodiga paika pani (olgu need siis õpetajad või vanemad või muud täiskasvanud - tol ajal oli see kombeks ja pole midagi teha - siis ei olnud veel nii palju teadlikkust ja see on mõistetav ja lihtsalt andestamisekoht). See kogemus on meid kohati aga lükanud sinna teise äärmusesse, kus on raske end kehtestada ja oma vajaduste olulisust tunnetada ja väljendada. See on aga superoluline, kui me ei taha lastele pärandada samasugust mustrit (või siis hoopis vastupidist, kus jälle jõu kasutamine vahendiks on), mis hakkab automaatselt tööle nende suhetes partnerite, laste, lähedaste ja ka võõrastega. Seega õppetund ja praktika - iseenda piiride seadmine. Protsess käib. 
Kuidas teil piiridega lood on? Kas on raske neid kehtestada või milline on teie nägemus piiridest, ohtudest, kogemustest ja kõigest, mis piiridega kaasneb?

Shefali Tsabary, Ph.D., is a clinical psychologist with a private practice in New York. She is the author of is the…
YOUTUBE.COM

Monday, January 8, 2018

Kuidas me lainele saime ja uut nädalat tervitasime (8.)

See esmaspäev! Lõpuks! Suure rõõmuga leidsin end praegu täiesti selline normaalse ja harjumuspärase mittepuhkusliku esmaspäeva ööst! Kuna kell on natuke rohkem (ma pidin natuke jälle bloggeri kella eilsesse keerama, et oleks aus, sest minu jaoks on ju veel täna) kui ma julgen siin praegu avaldada (ütleme nii, et üks (öö)kleidike on end juba oma toast minu voodisse minu kohale lohistanud, mis tähendab, et päris palju on), siis ma teen kiirelt, et sinna kahe nunnu vahele pugeda. Enne kui teised kaks ka kohale sahistavad ja mulle ei jäägi enam ruumi.

Tänast hommikust alustasime maasikasmuutiga, siis riisipudruga (püüame siin järgida seda waldorfirütmi, mil iga päev on erinev teravili kuidagi planeetide järgi vist. Lasteaias on neil ka igal päeval selle järgi kindel puder), siis tegin mina tööasju ja lapsed mängisid õues ja toas ka päris viisakalt (või siis pean ma siinkohal end tervitama äkki, et ma olen toad nii korda teinud - igal asjal on oma kindel koht ja puha, et nad ei suuda neid nii segamini ajada enam? Tegelt vist ikka ei pea. Igaks juhuks. Et ma ei peaks oma sõnu sööma mingil hetkel), siis läksime ja viisime Seitsmese eelkooli, siis toimetasime kodutoimetusi ja siis tõime Seitsmese ära ja viisime Viiese tantsima ja tulime koju süüa tegema. Ja siis juba algas minu selle aasta esimene joogatund, mis tähendab mõnusat õhtut saalis koos inimeste ja joogaga ja ühtlasi ka väikest puhkust kodusest magamaminekutrallist. Mis, ausõna, on vahel väsitav. Neid on kolm. Ja neil on erinevaid soove ja väsimuseastmeid. Täna, ühesõnaga, oli see taas väga oodatud ritriit. Mis tähendab, et homme olen jälle värskem ja jaksan ehk isegi neile peale lugemist muinasjuttu jutustada. See käib nii, et nemad ütlevad igaüks ühe tegelase ja mina siis pean need kuidagi muinasjutuks vormistama. Ja see on väga nauditav ja mõnus, kui ma ei ole tülpinud ja väsinud. Mida ma homme ei plaani olla, sest lapsed lähevad ka vahepeal end lasteaeda tuulutama ja mina jään end koju tuulutama ja võib olla ka õhtul aafrika tantsu tundi end djembel väljaelama!

Ma võin öelda, et ma tunnen end täna ikka päris mõnusalt ja homne tõotab ka üks lust ja lillepidu tulla! Head ööd ja head päeva!

Foto: Riina Põhjala (Elujüusaali avamispeolt, mais 2017)

Sunday, January 7, 2018

Pühapäevaelumelu linnas, poes ja kodukülas (7.)

Pidulikult võin nentida, et olen juba nädal aega oma väljakutsega hakkama saanud! 7/31! Nädalakokkuvõttes (mis on seesama praegu siin) tõden, et tunne on hea, annan endast parima ja lähme edasi! Kuna see on natuke nagu meie 40-päevased praktikad joogas, siis selles mõttes on mul ilmselt ka natukene lihtsam seda rütmi hoida. Nimelt 40-päevased praktikad tähendavad meil Kundalini joogas seda, et me teeme 40 päeva järjest sama harjutusteseeriat või meditatsiooni, et selle mõju kinnistuks ja midagi hakkaks meis muutuma või noh, et saaksime sellele pärisendale lähemale läbi nende kihtide, mille aeg ja inimesed ja mõjutajad talle peale kasvatanud on. Ja nende praktikate puhul on ka oluline järjepidevus ja just see, et ükski päev ei jääks vahele. Sest vastasel juhul ei saavuta me seda maksimaalset mõju ja parimate tulemuste nimel tuleb kõike otsast alustada. Seega ma võtan seda kirjutamisväljakutset siin natuke nagu sama tundega. Ma küll ei plaani otsast alustada, kui mõni päev vahele jääb (ma arvan?), aga see kohusetunne järjepidevuse säilitamise osas on küll samasugune! Ja tegelt on nii, et ma olen paaril korral küll kergelt jalgu lohistanud siia arvuti taha, aga kui ma juba kirjutama hakkan, siis läheb see kõik nagu lepse reega. Aeg-ajalt tunnen sellist sõnadeblokki küll ka, st et on tunda väikest roostet, aga iga päevaga vähem, mis tähendab ju ainult üht! Mingi väike arengubeebi on täiesti tuntav!

Homme. Homme on see päev, mil tavaelu, ehk see elu, oma pärisrütmide ja kohustustega, peale hakkab. Ja ausalt, ma olen ikka superrõõmus! Ja lapsed on rõõmsad, et nad saavad vahepeal jälle lasteaiasõpru näha ja kunstitundi minna ja. Ja mina saan tunde anda ja jälle saalirütmi tagasi minna! Ja ehkki siin kodus on ka päris mõnus puhata olnud, siis oli ikka küll aeg juba edasi liikuda siit. Uued väljakutsed ja rõõmud ja inimesed ja avastused ja kõik see on palju lihtsam tulema, kui me päriselt out there oleme. Super.

Aga täna oli meil meeldiv pühapäev, milliseid meil ikka edaspidi ka saab olema. Isegi võiks öelda, et juba algas kerge rutiinisoojendus, sest Viiesel oli täna aasta esimene tantsutund ja me saime oma traditsioonilise pühapäevase perelinnaskäimise ära teha. Linnariiete ja kohviku ja kõigega. Kuna meie Seitsmene on detsembrist piiratud dieedil, siis peab kohvikuid hoolega valima, aga õnneks pakub enamik kohvikutest smuutit, seega läks hästi! Seal Rotermannis jalutades on selline suurlinnafiiling alati, kuidagi selline mõnus väljamaavaib. Need moodsad majad ja vanad majad ja nende sümbioosid ja kitsad tänavad ja sisehoovid ja jahedus ja erinevad toidulõhnad. Ja meeleolu loomiseks ka erinevatest rahvustest inimesed. Ja meie perekondlikud pühapäevad on saanud kuidagi nii armsaks ja tähtsaks osaks meie nädalast. Ma alguses natuke kahtlesin, kas on ikka hea mõte viia laps linna tantsutundi ja seda veel pühapäeval, aga samas see, et vahepeal on põhjust kõik koos end linnas tuulutamas käia, oli natuke kutsuv ka. Muidu me võibolla ei satuks sinna niimoodi. Pärast seda, kui ma siin oma saalikese avasin, pole nagu üldse põhjust enam linna sattuda. Just sinna mõnusasse kesklinna-vanalinna kanti. Eile näiteks hüppas Seitsmene teatri juures valgusfoori taga oodates peaaegu et rõõmust õhku ja hüüdis "Emme vaata, tuviii!". Minu väiksed maalapsed. Mulle igal juhul väga sobib see linnast eemal elamine ja linnal külaskäimine. Sellised kergelt eksootikamaigulised on need külaskäigud nüüd siit distantsilt vaadates.

Tuvi. Laenasin delfist. Kunagi oli mul tuvidest palju pilte. 
Ma olen alati olnud täiega tuviinimene! Aga noh, siin maal ju neid ei ole.

Siis tõime poest värvi juurde ja värvisin selle laste magamistoa seina ka teist korda üle. Ja ise olin rahul. Et sein oli nii ilus ja et see tekitas eriti vägeva ja võimsa tunde. Ma ikkagi värvisin seina ära! Päris imelik. Sest ma olen enne ka oma elus kõvasti seinu värvinud ja igakord on selline tunne pärast. Tundub, et see on mingi tohutu väega tegevus minu jaoks! Ilmselt see kohemärgatava muutuse loomine oma kätega, ma arvan. Nii et kui mul peaks mingid enesekindluseprobleemid tekkima, siis ma tean, kuidas endal tuju tõsta! Võite ka proovida!

Tõendusmaterjal nr 2, et meil on nüüd mururohelise seina asemel mündiroheline!

Ja siis oli meil pitsaõhtu täna. See kõlab (ma ei tea, kõlab või?) nagu meil oleks neid pidevalt, aga tegelikult ei ole, sest keegi meist siin ei armasta eriti pitsat. No ütleme, et enamik. Aga mul tuli hommikul selline tunne, et tahaks, et igaüks saaks oma väikse pitsapõhja (tegime Schär gluteenivabast jahusegust taigna) ja ise valida sinna peale kõik need asjad, mida ta parajasti tahab. Ütleme nii, et 3/5 olid lõpptulemusega rahul, 2/5 pigem nokkisid ja tõdesid taaskord, et neile ei maitse väga mitmed erinevad asjad, eriti kui nad on kokku pandud. Kolmese pitsa koosnes lõpuks pitsapõhjast ja sojaviineritest. Pole midagi parata. Õnneks tarbis ta mõningast kattematerjali eraldi kõrvale. Aga noh, ikkagi 3/5 nautis, nagu ma mainisin, seega võib lugeda kordaläinud ürituseks. Mida me siiski enam niipea ei korda, ilmselt.

Ja siis oli meil vanniõhtu ja harilik õhtune magamaminek, peale mida ma sel korral võisin jälle kergendatumalt hingata - keegi ei karjunudki täna kellegi peale eriti! Muidugi on siin ka oma põhjus - me läksime täna täiesti normaalsel ajal voodisse, nii et keegi ei olnud veel jõudnud väsimusest murduda. Ja nagu ma eile mainisin, läksin ma ise ka päris normaalsel ajal magama, seega ei olnud ka mina jõudnud väsimusest murduda! Kõik võitsid! Ma mõtlen, et ma nägin täna, kui hea mõte see ikka oli, see enne südaööd magamaminemine, et ma teeks seda kohe täna uuesti! Head ööd!

Läksin Bauhausi värvi ostma ja leidsin värvide vahelt kastitäie õrnu kitsenäidiseid või mingeid kitse isiklikke näidiseid! 
Seal Bauhausis on ikka kõike! Enjoy your day!